Ene Ahas: põhiseadusega tagatud õigus juua ja vägivallatseda

Käimasolev avalik debatt lähisuhtevägivalla ohvritele õigusabi osutamise võimalustest tõstatab küsimuse, kui palju tegelikult saavad juristid ja kohtud ära teha probleemi lahendamiseks.

Paraku juristidel kuldvõtmekest ei ole. Lähisuhtevägivald oli, on ja jääb sotsiaalseks probleemiks, mida tuleb ennetada juba lasteaiast saati. Juristidel on lähisuhtevägivallaga puutumus alles siis, kui on ilmnenud tagajärjed. Silutakse probleemi tagajärgi, et pealtnäha oleks kõik hästi – riik tuleb appi ja aitab lahku minna, paika panna uue elukorralduse ja lastega suhtlemise korra, elatise välja nõuda, vara ära jagada, kuritegude eest karistada ja kõik kohtuastmed läbi käia.

Advokaadipraktikast nähtub, et paraku kipub edasises elus vägivaldne käitumismuster korduma vanemate järgmistes suhetes ja lapsed kalduvad ohvrist või vägivallatsejast vanema käitumismustri üle võtma. Vanemate lahkuminek ei too kaasa lasteaia- ja kooliprobleemide lahenemist. Vastupidi, lasteaiad ja koolid laiutavad käsi, erivajadustega ja õpiraskustega laste arv kasvab, nõudlus tugiisikute järele ei näe lõppevat. Taas tõttab appi riik – juhtumiplaan paneb aluse edasisteks tegevusteks lapsega. Vahel käib ka vanem teraapias, kuid rangelt ainult siis, kui ta on sellega nõus. Igaühe põhiõigus on end surnuks juua või muul viisil oma elu hävitada. Vanemale on põhiseadusega tagatud õigus anda lastele eluks kaasa vägivallamuster ja antisotsiaalne eeskuju.