Riina Solman: massiline odavtööjõud jätaks eestlased oma kodumaal vähemusse
(1)
Kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman tõi oma hooaja avakõnes peamise argumendina asjaolu, et eestlased ei soovi enam lihtsaid töid teha ja seetõttu olevat võõrtööjõu sissetoomine lausa vältimatu. Võõrtööjõu sissetoomise üleskutset on viimastel aastatel kõlanud rohkelt ning üldiselt on kõikidele sellistele vahel lausa nõuetena esitatud suunistele juba ka üksipulgi korduvalt vastupidist tõestavate argumentidega vastatud.
Need jutustused meid rikkakstegevast odavtööjõust ei ole läbini ausad ning ennekõike ei ole see aus oma inimeste suhtes. Kuid korrakem enne veelkord vastuargumendid üle.
Esmalt on Eesti riigi peamiseks eesmärgiks meie hetkel niigi hapra rahvusliku tasakaalu hoidmine, mille saavutamise üheks peamiseks garantiiks on see, et me põhimõtteliselt ei tohiks oma kodumaale lubada tulla suurel hulgal lihttöölistel. Täiesti teistsuguse seisukoha oleme aga võtnud just tippspetsialistide osas, keda ootame oma riiki põhjusel, et nende kaudu saabub suur kasu ilma, et ohtu satuks meie enda sotsiaalmajanduslik ja kultuuriline olukord. Probleeme, mida toob endaga kaasa suur sisseränne, näeme täna pea kõikjal meie naaberriikides kui laiemalt kogu lääne ühiskonnas. Me ju ei soovi oma riiki suure sisserändega kaasnevaid ebamugavusi, võimalikku lisanduvat kuritegevust ega ka linnaosasid, mis on täiesti umbkeelsed, kus Eesti oleks Eesti ainult juriidiliselt, mitte aga päriselt.
Väga suured ohud ja riskid algavad Eesti jaoks juba ainuüksi seetõttu, et odavat võõrtööjõudu sisse tuues jääme täiesti kindlalt omal kodumaal põlisrahvusena vähemusse. Nõukogude okupatsiooni kestel suutsime sellist olukorda ülinapilt vältida. Osavalt ning targalt tegutsedes ning mitte rumalaid otsuseid vastu võttes, õnnestub meil ilma kahtlusteta omal kodumaal päris peremeheks jääda ka nüüd. Lumani soovitatu välistab selle aga täiesti kindlalt.
Teiseks, praegu kehtivad reeglid võõrtööjõu kasutamiseks ongi kehtestatud Eesti oma tööjõu kaitseks ja neid tohi leevendada. Välismaalasele tuleb maksta vähemalt eelmise kalendriaasta keskmist brutokuupalka, mis on täna 1310 eurot. Töötamiseks mõeldud elamisloa taotlemiseks on vaja tööandjal ka Töötukassa luba. (Lühiajalise töötamise registreerimisel seda küll ei ole, on ainult sama palgakriteerium.) Sügavalt kahtlen, kas keskmist brutokuupalka meil võõrtöjõule igal juhul makstakse ja reegleid ikka täidetakse.
Kolmandaks, odavtööjõu sissetoomine vähem-innovaatilise ettevõtlusektori ärihuvide edendamiseks ei tule pikas perspektiivis kasuks ei meie ühiskonnale ega majandusele. Meid aitab automatiseerimine, innovatsiooniga tegelemine ning pigem olukord, kus vähem-innovaatilist ettevõtlust üha vähemaks jääb. Meie ülesanne on hoolida esmalt just oma inimestest ning odav tööjõud alandab ennekõike meie enda inimeste palkasid ja sunnib neid õnne otsima mõnest rikkamast lääneriigist. Põhjendused sellest, et meie inimene ei tahagi ise enam lihtsamat tööd teha, tuleks aga üldse ära unustada - Soomes ju tahab. Selle vastu aitab kindlasti väärikama töötasu maksmine.
Neljandaks on tööjõuturu küsimuse kõrval odav tööjõud väljakutse ka meie haridus- ja sotsiaalvaldkonnale. Tekivad lisakulud, mida ei kanna enam ettevõtja, vaid maksumaksja. Tööandja ei pruugi teadagi, kas võõrtöötaja toob pere järele või mitte, sest tööandjat huvitab töine panus.
Eestisse tullakse ajutise tööloaga, mis ei anna elamisluba. Tihti on juhtunud, et näiteks üks abikaasadest tuleb enne ees ja teine hiljem koos lastega järele. Elamisluba hakatakse küll taotlema, kuid enne saab töö otsa või sisserände piirarv täis, samas on sillad põletatud ja tagasi minna ei plaanita. Pere jääb olukorda, kus sageli ei teata isegi oma õigusi ja kohustusi, rääkimata ravikindlustusest. Lastele on vaja vastavalt Lapse õiguste konventsioonile ning ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele tagada kooli- või lasteaiakohad, visiidid arstile on kallid. Kõiki neid küsimusi peab lahendama hakkama kohalik omavalitsus. Lasteaias saab võõrkeelne laps hästi hakkama, aga väiksema omavalitsuse koolis, kus puudub võõrkeelne õpetus, tekib kohe probleem.
Seega kordan nagu rikkis grammofoniplaat kunagi: jutud meid rikkakstegevast odavtööjõust võiks juba ükskord ära lõpetada. Saadav hetkeline kasu ei kaalu mitte iialgi üles neid eksistentsiaalseid ja sotsiaalmajanduslikke küsimusi, kulusid, ammugi ohte, mis kokkuvõttes odavtööjõuga Eestile kaasnevad.
