Vanad on hukas. Lapsed streigivad kliima eest, kui poliitikud seda ei tee

Igal põlvkonnal on oma punkarid. Meie aja mässajad võitlevad kliimamuutuse peatamise nimel, et tulevikule rahuliku südamega vastu minna.

On uue õppeaasta esimese koolinädala reede hommik. Pikendan oma hommikust kontorisse minekut väikese kõrvalepõikega, et Toompeal jalutada. Märtsist alates on igal reedel koolinoored siin plakatitega seisnud ja avaldanud meelt poliitikute vastu, kes nende arvates istuvad ilusat baroksete nikerdustega mööblit täis lossis, käes rüpes, ega võta midagi ette kliimamuutuse aeglustamiseks. Noored ise nimetavad seda kliimastreigiks – nagu ametiühingud streigivad ebaõiglaste töötingimuste vastu, jättes tööle minemata, võitlevad lapsed üle maailma valede kliimapoliitiliste otsuste vastu sellega, et lähevad kooli asemel hoopis valitsushoonete ette meelt avaldama.

Paari bussitäie turistide vahel seisavadki, jalad harkis ja plakatid käes, neli noort, vankumatu pilk kauguses. Nad ei karda, et juba esimesel koolinädalal puududes endale pahanduse kaela tõmbavad. Või kui tõmbavad, siis see on seda väärt, ütleb 10. klassi õpilane Mihkel. 9. klassi õpilaste Marta ja Emma jaoks on see esimene kliimastreik. Martat ärgitas streikima tunne, mis tekkis pärast seda, kui ta suvel kliimateemade kohta põhjalikumalt luges: „See ajas vihale, kliima on ju meie kõigi endi kätes.”