Tõnu Liik: kui suurt individualismi saame endale lubada, kui tahame koos oma vabadustega püsima jääda?

Olev Remsu tõstis oma artiklis esile, miks kollektivistlik ühiskond endast vabadusele ohtu kujutab.

Kõigepealt lihtsalt repliigi ja kerge tülinorimise korras: julgen arvata, et Remsu loos härra Helme ja Vooglaiu paigutamine samasse ritta Vladimir Lenini, Adolf Hitleri, Jossif Stalini, Mao Zedongi, Vladimir Putini ja ajatolla Ali Khamenei-ga on ehk siiski kerge liialdus. Ka siinse kirjatüki autori arvamus läheb kahe ülalmainitud härrasmehe omadest mitmes kohas lahku,

kuid nii tõsist teemat käsitlevas artiklis peaks isiklikel antipaatiatel põhinevatest hüperboolidest siiski hoiduma. Putini täieliku sobivuse üle samasse seltskonda võiks ju ka mitmel põhjusel viriseda, aga jäägu see pisiasi praegu pealegi sinnapaika.

Tahtsin rääkida hoopis Olev Remsu mainitud kollektivismist ja individualismist ning nende kahe vahekorrast meie demokraatlikus Euroopas. Nimelt pelgan, et individualismi-kollektivismi vahekord ühiskonnas on pisut keerulisem kui väljapakutu, mille kohaselt on individualism lihtsalt hea, kollektivism aga halb.

Samuti ei tahaks kuidagi nõustuda esitatud väitega:

„Kollektivism paneb rõhku tervikule, peab tervikut absoluudiks, mõistmata, et tervikuks peetu on vaid konstruktsioon, olgu tegu rahvuse, ideoloogia või mõne muu dogmaga.”