KOLUMN | Mart Pukk: parem üks viin kõhus, kui sada eurot pensionifondis?
Teise pensionisamba loojad tahtsid nagu ikka kõige paremat. Saadi aru, et järjest vanemaks jääv rahvas muutub riigieelarvele üle jõu käivaks koormaks, harjumuspärase elatustaseme säilitamine vanuritele polnud mõeldav. Astuti julge samm tuleviku helgemaks muutmise suunas, õnne nimel pidid inimesed ise hakkama endale tuleviku tarbeks raha koguma.
Vabatahtlikult ei taha aga kaugeltki kõik õnnelikuks saada ja seega muudeti liitumine kogumissambaga kohustuslikuks. Loodeti ka seda, et inimesed innustuksid investeerimisest ja saaksid aru, nii saab oma vara kõvasti kasvatada. Lisaboonusene kandis riik õnneliku koguja kontole kaks korda rohkem raha, kui inimene oli sinna oma palgast paigutanud, seda loomulikult maksumaksja eest tasutud sotsiaalmaksu arvelt.
Pensionireformi üks autoreid ja endine sotsiaalminister Eiki Nestor arvas, et II pensionisamba käivitamine vähendas ka ümbrikupalkasid.