Ott Oja: ärevushäired. Lõpetagem põgenemine!
Kõhus keerab, süda klopib ja peopesad on higised – ÄREVUS! Jah, see tunne, mida tundsid, kui pidid aulas kogu kooli ees esinema, jalutasid esimesele kohtingule või kui ülemus sind oma kabinetti kutsus. Selle sisemise paanika ülesanne on hoida meid elus, muuta ümbritseva keskkonna vastu eriti tähelepanelikuks ja panna meie keha valmis kõiksugu ohtudega toime tulema. Ajalooliselt olid selleks ohuks kiskjad või teised inimesed, tänapäeval pigem Tallinna liiklus ja teiste inimeste arvamused.
Ärevuse tundmine on meie elu tavaline osa, kuid tugev ärevus paneb meid ainiti mõtlema, kuidas tekkinud olukorrast põgeneda. See kinnisidee ei paku jätkusuutlikku lahendust. Ärevus võib aga nende üksikute olukordade asemel jälitada inimest kogu elu – pumbata pidevalt välja adrenaliini ja hüüda igas olukorras „Põgene!” või „Poe peitu!”. Suutmata neid mõtteid maha suruda jääb kogu elu seisma, ka siis, kui tegelikult ju tead, et hirmuks pole põhjust. Et ärevusega toime tulla, pöörduvad kahjuks paljud mõnuainete poole, mis ajutiselt pakuvadki paaniliselt otsitud põgenemistee, aga mõju hääbub ja peagi koputab reaalsus taas uksele. Alkohol, kanep ja muud meelemürgid on paljude jaoks väljakujunenud strateegia ärevuse vältimiseks, kuid nende mõju takistab täisväärtusliku elu elamist ja laastab ka tervist.