JUHTKIRI | Helmest Partsini. Küll alles sõidaks!

Rahandusminister Martin Helme käis Saksamaal ja sai teada, et erasektorit kaasates on võimalik suured maanteed joonelt valmis ehitada. Ühtäkki on neljarajaliste teede rajamine suur teema. Ent Helme pole ainuke, kellele suured taristuideed ahvatlevad tunduvad.

Näiteks majandus- ja taristuminister Taavi Aas andis üsna samal ajal korralduse Eesti raudteevõrgustik elektrifitseerida. See on peaaegu tema eelkäijate ambitsioonide vääriline ettevõtmine.

Kadri Simson ei suutnud kuidagi leida raha Tallinna-Pärnu rongiühenduse säilitamiseks. Küll aga oli varrukast võtta vahendeid raudtee Riisiperest Turbani pikendamiseks, Pärnu lennuvälja renoveerimiseks ja üle Eesti nullpiletiga bussiliinide juurutamiseks.

Urve Palo omakorda tegi senises poliitikas ootamatu meelemuutuse ning võttis mandri ja saarte vahelise parvlaevaliikluse riigi kätte. Riigikontroll ütleb, et läks õnneks, rahaliselt võitsime. Kuid 2016. aasta suve košmaar, kus ülevõtmise käigus naasid turiste pelutavad hiigelsabad, raputas tugevalt usaldust just transpordi eest vastutava riigi vastu.

Soov end transpordi suurprojektide kaudu ajalukku jäädvustada on inimlikult mõistetav, kuid Eesti vajab märksa terviklikumat lähenemist.

Veel enne haaras Juhan Parts riigile reisirongiliikluse. Ent ronge telliti liiga vähe ja liiga pisikesed. Ilmselgelt ei uskunud rongipargi uuendajad isegi, et need võiksid inimestele nii meeldima hakata.

Niisugune on lühiülevaade viimaste aastate Eesti „transpordipoliitikast”. Jätame lennuliikluse omaette kõrgpilotaažina praegu kõrvale. Jätame kõrvale ka kohaliku tasandi tõmblused nagu Tallinna peatänava utoopia. Aga just läbi säärase prioriteetide virvarri tajub riigi lähenemist inimene, kes kaalub enda lähituleviku transpordivariante: osta auto või mitte. Vastus on ilmselge. Riigi plaane pigem ei usalda.

Transpordikorralduse muudatused on liiga pika vinnaga, et neid mitte hurraaprojektidena välja käia ja – veel hullem – ellu viima hakata. Näiteks maanteeameti juht Priit Sauk küsis eilses Eesti Päevalehes: kui me juba ehitame kiire elektriraudtee, kas me siis neljarajalist maanteed ikka vajame?

Vastus sellele ja teistele mõistlikele küsimustele vajab terviklikku mõtlemist, mitte üksikute ministrite kiire populaarsuse võitmiseks tehtud soolosid.