Estonia päästeoperatsioon. Üks kopter tegi lõviosa tööd, teisi tabas aina ebaõnn

Külmas vees hulpinud inimeste päästmiseks oli iga minut kaalul, kuid päästeoperatsioon takerdus kommunikatsioonivigade, rikete ja äparduste puntrasse.

Justkui õnnetust ette nähes võttis Saaristomere piirivalvepiirkonna ülem Raimo Tiilikainen võimaliku katastroofi oma ülemusega jutuks kõigest päev enne Estonia hukku, 27. septembril 1994. Kogenud kommodoor kartis, et kui juhtub mõni suur õnnetus, jääb piirkonnas töötavatest päästjatest operatsiooni korraldamiseks väheks. „Märkisin ka ära, et Läänemere põhjaossa on antud tormihoiatus ja kogemus näitab, et sellele on tihtipeale mõni õnnetus järgnenud,” sõnas ta.

Juba samal ööl helises ta telefon. „Kui vastasin, teatati mulle, et parvlaev Estonia on kreenis. Täpsem info puudus. Palusin end kursis hoida ja panin toru ära. Hetk hiljem meenus mulle aga, et Estonia… see on ju üle tuhande inimese mahutav reisiparvlaev!