VENE PILK | Artur Gusseinov: algul öeldi küll kibedaid sõnu, et kogenematud eestlased. Nüüd leinatakse siiralt

Olin üks esimesi, kes Estoniat Eestis nägi. Olen ise elanud läbi laevahuku ja kogenud, kui palju oleneb juhusest

Möödas on juba 25 aastat, kuid seda päeva, 28. septembrit, on endiselt raske meenutada. Kui öelda, et olin šokis, ei ütleks ma kaugeltki kõike. Šokis olid kõik – sõbrad, tuttavad ja kolleegid raadiojaamas, kus toona töötasin.

Kuid olin end ümbritsevatest inimestest peaaegu ainuke, kes oli tolle aja mõõdupuu järgi luksuslikku laeva külastanud. Ajalehe Morjak Estonii (Eesti Meremees) reporterina õnnestus mul pärast seda, kui 1993. aastal osteti Eesti Merelaevandusele liinilaev Estonia, olla selle esitlusel Tallinna sadamas. Midagi paremat polnud ma selle hetkeni oma elus näinud: šikk interjöör, loendamatu arv tekke, nüüdisaegne sisustus. Estonial oli Georg Otsaga sama ehitusaasta, kuid neid olnuks võrrelda sama hea kui kõrvutada Poola autot Polonez Saksa Mercedesega. Mis aga peamine – tervitav, naeratav meeskond. Kujutage ette, ma vaatasin neile inimestele silma, ajasin nendega juttu...

Mul oli vaid mõni sekund

Poolteist aastat hiljem, kui katastroofist kuulsin, paiskus mulle kaela ja tabas otse vastu pead mu enda isiklik kogemus: olen ka ise olnud uppuval laeval! Olin tollal laeva Vormsi mehaaniku abiline. Õnnetus juhtus 1987. aastal. Teel Vormsi saarele tõmbasime laeva põhja kivi otsa lõhki ning see hirmus pilt seisab mul siiani silma ees.