„Sõna saab kunstnik”. Kuraator tegi muuseumist mänguväljaku
Mitmekülgne koostöö
Eha Komissarovi loodud kontseptsioon ei ole iseenesest uus väljamõeldis. Kureerimise ajaloost leiab arvukalt näitusi, kus kunstnikud on võtnud kuraatori rolli ja tegelnud muuseumide kogudega, et tuua esile nende n-ö varjatud aardeid. Kumu näituse puhul pole keskne mitte kunstnike kriitiline suhe kogudega ja muuseumi tegevusega laiemalt, vaid kollektsiooni kasutatakse pigem inspiratsiooniallikana, mille kaudu käivitada isiklik loomeprotsess. Näituse saatetekstis mainitakse, et väljapanek lähtub kunstnike metaajaloolisest liikumisest, viidates sellele, et paljud kunstnikud tunnevad üha rohkem huvi ajalooliste allikate vastu, tõlgendades neid oma loomingus tänapäevastest vaatepunktidest ja mõttekonstruktsioonidest lähtudes. Samasuguse loogika alusel toimis eelmisel aastal ka EV100 programmi kuulunud projekt „Kunstnikud kogudes”, kus kümme tänapäeva kunstnikku resideerisid Eesti (väike)muuseumides ja lõid sealsete väljapanekute juurde oma näituse. Seega näen Kumu näituses teatud kureerimissuuna jätku, mille raames loobutakse osaliselt traditsioonilistest rollijaotustest ja soodustatakse kunstnike ja muuseumide mitmekülgsemat koostööd.
Kunstiajaloolises metsas
Osalema kutsutud kunstnikke valides on kuraator lähtunud soovist kaasata erinevaid meediume, mida on näha eksponeeritud teoste mitmekülgsusest. Ent oleksin kaasatud Eesti kunstnike puhul oodanud natuke julgemaid valikuid. Sõna on antud neljale Eesti kunstiakadeemia (EKA) maalieriala üliõpilasele, aga muus osas on kohalike kunstnike nimistu pigem etteaimatav. Ootamatumaid ja põnevamaid kihistusi loovad näitusele need teosed, mille kunstnikud on muuseumikogudest välja valinud. Maria Arusoo, Jass Kaselaane ja Jaanus Samma valikute seas on võluvaid töid, mille autor pole teada. Samuti saab näitusel näha Eesti kunstimuuseumi kogudesse kuuluvaid graafilisi lehti, mille on loonud maailmakuulsad kunstnikud nagu Francisco Goya ja Jacques Callot. Seega peaks üpris erinevate huvidega külastajatel olema võimalik leida teoseid, mis neid kõnetavad. Samal ajal jääb painama küsimus: kas loodud koosluste vahel ikka tekib piisavalt tugev sünergia, mis suudab pakkuda uusi lähenemisi ja tõlgendusi? Või toimib näitus pigem kui rikkalik Rootsi laud? Liiga kiirete järelduste tegemise asemel tuleks näitusel ilmselt käia mitu korda või veeta seal terve päev, et igasse kooslusse põhjalikumalt süveneda ja neist n-ö maksimum kätte saada.
Pean oluliseks ja julgustavaks, et Kumu suures saalis saab peale ootuspäraste publikumenukite näha ka katsetavamaid näitusi. Ehkki kunstnikud on kogudega töötanud juba aastakümneid, esindab Eha Komissarovi näitus üldisel foonil siiski pigem eksperimenteerivamat suunda. Kuraator on teinud muuseumist mänguväljaku, loonud sellele oma reeglid ja kutsunud kunstnikud endaga kaasa mängima. Erialapublikule on see nauditav, kuid julgustan ka kõiki teisi laskma end näitusel kaasa tõmmata ja selles „kunstiajaloolises metsas” vabalt oma seoseid looma.
* Tekstis toetun peale isikliku näitusekogemuse ka Eesti kunstiakadeemia museoloogia õppesuuna magistrantidega korraldatud õppetööle, mille raames palusin tudengitel kõnealust näitust vaadata ja analüüsida.