KOLUMN | Mart Pukk: nats või sots, aga ikkagi inimene

Kiitust, naeratusi ja muidu rõõmsat meelt jääb meie ümber aina vähemaks, järjest rohkem kuuleb kriitikat, näha on vingus nägusid ja hala tagakiusamise teemadel.

Keda kõiki meil ei kiusata, õpilased kiusavad õpetajaid ja vastupidi. Sotsid kiusavad EKRE toetajaid ja vastupidi. Autojuhid kiusavad jalgrattureid ja vastupidi. „Tõsimeelsed heterod" kiusavad seksuaalvähemusi ja vastupidi. Seda nimekirja võib lõputult jätkata.

Ärge jamage. Pidev virin ja rahulolematus rikuvad tervist ning lühendavad eluiga. Tegelikult on kõik ju päris hästi. Sõda ei ole, nälga praktiliselt keegi ei sure, sääsed, parmud ja kärbsed sel suvel eriti ei hammustanud, paljudel lastel algab nädala pärast koolivaheaeg, aprillis tõuseb pension, lubatust kõvasti vähem, aga ikkagi. Elu on tegelikult lill, millegipärast tundub toreda tegevusena otsida konflikte sealt, kus neid tegelikult pole, muretseda ja vinguda.

Jääb mulje nagu me kõik kuuluksime mingi vähemuse hulka, keda kuri enamus aina painab. Kas see ka tegelikult on nii, pole sugugi kindel. Maailm on ju enamike inimeste jaoks värviline, mõni näeb muidugi ainult viitkümmend halli varjundit, igal juhul mitte must-valge.

Kohe saad sildi külge