President Kaljulaid ajakirjanikele: miks te ei küsi ikka ja jälle, et miks sa valetasid, miks sa sildistasid, miks sa halvustasid naisi?

Kõne Eesti Ekspressi ja Äripäeva 30. sünnipäeva konverentsil “30 aastat vaba ajakirjandust Eestis”

Kas te teate, mis tuleb välja Google´ist, kui guugeldada fraasi word is free? Tuleb - how to get Microsoft Word for free, ja nii lehekülgede kaupa. Palun väga, muutuv maailm. Aga veel hullem - kui guugeldada speech is free, siis tuleb teise vastena artikkel New York Times´ist, ilma küsimärgita - freedom of speech is killing us. Palju õnne! Mõnikord on Google neetult hea abiline mõtete selgitajana.

Kuid vaatamata Google´i pakutud tõele on sõna meil Eestis AD2019 vaba! On täna, on olnud juba viimased 30 aastat ning ma olen päris kindel, et vaba sõna elab edukalt üle ka need väljakutsed, mida järgmised kolm kümnendit pakuvad. Eelkõige katsed kõrvaldada sellest põhimõttest teine pool - igaüks ka vastutab oma sõna eest.

Vaba riik ja vaba sõna on olnud eestlaste jaoks tegelikult sünonüümid. Ka mina kasutan täna oma kõnes neid termineid segamini. Vaba Eesti, vabadus Eestis, vaba ajakirjandus - neid ei saagi teineteisest lahutada. Ajalugu on täis nii häid kui ka hoiatavaid näiteid, kuidas üks saab jõudu teisest ning kuidas üheta kaob ka teine.

Igapäevane võitlus

Vabadustega on aga alati nii, et nende kestmiseks tuleb neid tegelikult iga päev luua. Taas ja taas. Selles ei saa üle nurga lasta, et oh, las ta seekord läks, homme võitlen edasi! Sest just võib-olla see otsus, mida te täna teete - et ei tõuse püsti ja ei ütle, et selline või teistsugune käitumine ei sobi meile meie vabaduste seisukohast - see võib olla oluline. Ja seda vabadust ei saa luua poliitikud. Nemad loovad - rahva vastava tahte olemasolul muidugi - eeldused, muuhulgas demokraatliku riigikorralduse, õigusriigi, aktsepteerivad universaalseid inimõigusi ja meediavabadust ja nii edasi. Mõeldes kasvõi siin mõnes paanilisemas olukorras kõlanud üleskutsele, et moodustatagu kasvõi presidendi juurde mingi vaba sõna kaitsmise kehand - no mis vaba sõna see siis oleks, mida haldavad ühel või teisel moel poliitikud?

Seda vabadust ei saa luua isegi ainult ajakirjanikud, ükskõik kui head nad oma töös on. Seda vabadust saavad luua toimetajad. Toimetuste juhid. Peatoimetajad. Meediamajade omanikud. See on selgroog, mis hoiab üleval meie vaba sõna. Just teie saate ja peate andma kindluse ajakirjanikele, et nad on vabad ja sõltumatud. Ja et te olete valmis selle eest seisma igas olukorras, ka siis, kui see rikub ära teie suhte kellegagi. Olge palun julged, sest teist see vabadus sõltubki!

Peale selle on tänapäeva ajakirjanikel raske tagada tasakaalustatud arvamusruumi olemasolu, kuna vastuvoolu ujujad saavad sotsiaalmeedias või ajalehe enda kommentaariumis nöökida. Või ka tegelikult pärivoolu ujujad, aga kuna rahulolev vaikiv enamus nagunii ei kommenteeri, võib autoreile jääda mulje, et nad on vastuvoolu ujujad ja nad ei viitsi enam avalikult midagi öelda või siis küll teades, et esindavad vaikivat enamust, ei taha lihtsalt sõimata saada.

Süvenev umbusk

Võib-olla on pilt viie aasta pärast jälle hoopis teine - keegi ei usu ühtegi pilti, teksti ega filmilõiku ilma krüptoandmeteta, mis selle ehtsust tõendavad ja ka allika isiku alati tuvastavad. Lihtsalt ollakse nii palju kõrvetada saanud, et enam ei usu. Mis toob kaasa jälle uued põnevad väljakutsed - loodetavasti vajaduse tõestada pidevalt oma väidete õigsust ja faktipõhisust, selgelt raamistada fakt ja arvamus ja muudki seda, millest praegusel spiraaliringil eemale oleme sattunud.

Kusjuures, ega vaba sõna pole alati ju subjektiivselt meeldiv asi. Siingi saalis näen ma praegu päris palju tuttavaid nägusid, kellega viimase kolme aasta jooksul olen intervjueerija-intervjueeritava situatsioonis kohtunud. Mina, kusjuures, olen alati olnud intervjueeritav - hirmsasti tahaks teistpidi teha vahel!

No ja pole üheski meediamajas ka saladus, et alailma olen hetkeliselt rahulolematu. Ikka tahaks, et ajakirjanik oleks põhjalikumalt ette valmistunud. Tahaks, et inimesed kuulaks ja mõtleks kaasa. Ja ei küsiks asju, mis on esimese guugeldamisega leitavad!

Aga tulles tagasi tõsisemate teemade juurde, on mul intervjueeritavana ka palju näiteid ajakirjanike võib-olla isegi alateadlikust soopõhisest diskrimineerimisest. Oi kuidas on, aga te teate, et me ei üldista üksikjuhtumeid kanalitele ja oleme Kadriorus kõik ikkagi alati avatud oma seisukohti jagama sõltumata sellest, kui frustreeriv on olnud eelmine katse. Sest me kõik - teie intervjueerijana ja mina vastajana - teame, et me kaitseme iga päev demokraatiat ja vaba ühiskonda, kui me anname vabale sõnale, sealjuures eriarvamustele, ruumi.

Ma usun, et tegelikult kõik siinolijad ka teavad, et minu jaoks pole vaba sõna puhul üldse oluline, et nii sünniks kõige paremad intervjuud, kõige haaravamad reportaažid, kõige tabavamad uudised.
Ei sünnigi, kuigi võivad. Vaba ajakirjanduse väärtus seisneb milleski muus. Vaba ajakirjanduse suurim väärtus on selles, et see on vaba.

"Sitta kah!"

See on olnud nii juba 30 aastat. Kusjuures algusaastail polnud ajakirjandus ju tegelikult sootuks mitte see sõltumatu vahemees, kes toimuvat lugeja-kuulaja-vaatajani viis. Ajakirjandus oli ise ühiskondlike protsesside genereerija. Võimaldaja, mitte ainult võimendaja. Mäletate - „Sitta kah!" ja kõik need teised...

Aga ka pärast laulvat revolutsiooni on ajakirjandusel - nüüd juba klassikalisemalt neljandal võimul ja valvekoeral - olnud märkimisväärne roll meie ühiskonnas, mille ta on pidanud ka ise üles leidma ja ise kirjeldama.

Ma läheks isegi kaugemale - Eesti võlgneb väga suure osa oma viimase 30 aasta eduloost tugevale vabale meediale. See lugu on olnud eriline. Sellist kiiret kasvu, majanduslikku ja ka kasvu ühiskonnana pole maailmas ühelgi teisel vabal riigil ette näidata.

Nende aastakümnete jooksul on meedia tugevus minu jaoks põhinenud kahel teguril. Üks on inimesed, nagu ikka. Pühendunud, laulva revolutsiooni tuules ikka veel maailmaparanduslike ja -muutvate ambitsioonidega. On väga tähtis, et meie ühiskonnas leidub idealiste!

Aga sellistele inimestele on piisava ja ühiskonnas tunnustatud platvormi andnud paljuski meie meedia struktuur - mitme tugeva sõltumatu meediamaja pidev mõõduvõtt üksteisega, kusjuures järjepidev keeldumine ise pooli valimast, asumast ilmavaatelisele positsioonile, kus õiget ja vale määrab pigem ideoloogiline lähtepunkt.

Rõhutatud erapooletus

See tekkis kuidagi nagu iseenesest, sest algul oli meile selge, kuhu on vaja minna - võimalikult eemale sellest, mida meile oli pakkunud nõukogude totalitarism. See tähendaski ideoloogilisest positsioonist taandumist, rõhutatud erapooletust, enda ja poliitiliste otsustajate või ka muul moel oluliste autoriteetide, näiteks ärimaailma omade, selget eraldamist, teatud distantseeritust ja erapooletust. Pidades ilmavaatelist sõltumatust ja toimetuse vabadusi olulisimateks väärtusteks.

Täna on kõik palju keerulisem, sest me ei saa enam lihtsalt vaadata tahavaatepeeglisse ja teha täpselt vastupidi. Selleks on tänane maailm põhimõtteliselt liiga erinev 30 aasta tagusest. Nüüd navigeerime juba ainuüksi oma oskuste, teadmiste ja alusväärtuste baasilt. Vaatame paremale ja vasakule ja mõtleme, mille poolest see maailm eilsest erineb. Ja peame ikka ja jälle sõnastama, mida see sõltumatus tähendab.

Kas ka täna on toimetuse sõltumatus vaba sõna seisukohast A ja O? Või kas see peab nii olema? Sest iseenesest on maailmas palju riike, kus on olemas vaba ajakirjandus ja samal ajal väljaanded, kes end näiteks ilmavaateliselt ära defineerinud. Veel rohkem on muidugi riike, kus vaba ajakirjandust nii nagu meie seda mõistame, sootuks ei eksisteeri.

Mulle on jäänud mulje, et meie ühiskond ei soovi liikuda kummaski suunas. Meie inforuum on liiga väike ja napib seda suurt ja sõltumatut keset - vaid neli üleriigilist päevalehte! -, mille äärtele mahuks ära ka kõik erihuvidega väljaanded ilma, et vaba meedia tuumal oleks oht pihta saada.

Oht iseendale

Aga nagu ütlesin, saavad vabadusi luua eeskätt ja üksnes meie meediamajade juhid, omanikud, toimetuste juhid. Meie ajakirjandusvabadust ei saa ohustada keegi väljastpoolt - juhul kui ei ohustata midagi suuremat, vaba ja demokraatlikku Eestit tervikuna, aga sellega ei pea rinda pistma tingimata mitte ainult ajakirjandus, see on laiem vastutus. Suure pildi püsides - seda, kui vaba on sõna päriselt, mõjutavad enim valikud, mida tehakse meie meediamajades.

Ja ega sageli ju ei teagi, mis see õige on. Tegelikult on ju viimased 15 aastat käinud üks pidev otsimine. Ühel hetkel tundus, et kogu maailma info tuleb inimestele pähe kallata. Kim Kardashiani tagumine pool samal lehel kõrvuti Andrus Ansipi esimesega ja vastupidi. Kogu sisu tasuta ja siis paywall, mis isegi korralikku tellijat sunnib iga päev jälle sisse logima. Poliitika tegemine kommentaariumides ja neist sootuks loobumine. Tükkhaaval infot pihustades ja nüüd ma näen, et üha rohkem taas ka mõeldes ja mõtestades, kasvõi ainuüksi viimasel aastal. Sildami intervjuud, Roonemaa uurimistööd, Ekspressi juhtkirjad, Kärt Anvelti tagasitulek trükipressi... Neid näiteid võiks veelgi lisada.

Vajadus just selle viimase - mõtestamise - järele suureneb kolossaalse kiirusega. Kusjuures raskeks teeb asja, et see on suuresti paljude inimeste jaoks teadvustamata vajadus. Infot ju on, mida lugeda, ja sünteesivajadus on lihtne kaduma, kui järjekindlalt elu näitab, et tavapärane elukvaliteet sellest kuidagi ei kannata.

Ja mul on tunne, et just selle teadvustamatuse tõttu ongi see tühimik juba muutunud suuremaks, kui hetkel täita jõutakse. Kuidas muidu seletada igasugu jama vohamist? Energiasambaentusiastide ja lapiku maa teooriatest enesekindla ja uhke lolluse, uudisportaale teesklevate keskkondade ning libauudisteni. Mis iganes sinna vahele ja ümber siis täpselt veel jääb. Need ei saaks esksisteerida, kui neil ei oleks tarbijaid.

Horoskoop kui mõõdupuu

Muidugi, propagandakanalite mimikri tavameediana ei ole midagi uut. Aga täiesti teadusliku aluseta asjade esitamine jälle justkui on. Pea terve põlvkond inimesi kasvas üles teadmisega, et jaanuarikuu esimese Maalehele kaanel on horoskoop. No kuidas pidid inimesed intuitiivselt siis mõistma, et astroloogia on jama? Igati lugupeetud leht ju muidu. Meediamaja ei võtnud enam endale vastutust rahva valgustamise eest, nagu papa Jannsen. Aga et see ei kõlaks nagu meediapeks, siis muidugi - ei ole võimalik tahta, et rahvas mõistaks, milline on propakanal, kui poliitikud ja ametnikud sinnasamasse kanalisse ise aega ostavad. Ilmub eetrisse minister, linnapea, päästeameti reklaam ja siis seda, mis nende vahele jääb, justkui ei peaks usaldama? Lootusetu. Nii et neid nurgataguseid, kuhu tuleks tegelikult vaadata, kui me tahame, et ajakirjandus oleks ajakirjandus suure tähega, on tegelikult hästi palju.

Ja need muutuvad ajas. Lisaks muutub ju meediaga koos ka meie ühiskond. 30 aastat tagasi oleks me intuitiivselt tajunud, et ühte väravasse taguv ajaleht või portaal ei saa kuidagi esindada vaba ajakirjandust, seega on see igal juhul ohtlik demokraatliku ja vaba Eesti kestmisele. Täna see enam nii ei ole, kusjuures ähmastumine toimub nii meil kui ka vanades demokraatiates.

Ka on tänane ühiskond mulle ootamatult kiiresti - seejuures ka ajakirjandus - leppinud valetamisega, kui seda teevad poliitikud. Kergelt mööda minnes igast järgmisest valetamise intsidendist, ja muidugi ka sildistamisest, ühiskonna jagamisest sobivateks ja mittesobivateks ühiskonnaliikmeteks ebaolulise tunnuse alusel ja muust sarnasest - loob ka ajakirjandus kogu aeg teed vabaduste piiramisele, seejuures meediavabaduse piiramisele. Muidugi ka nii meedia kui poliitikute endi tõsiseltvõetavusele. See on päriselt ohtlik.

Orwellilik maailm

Ma saan aru, et iga kord ei jaksa reageerida, eriti kui on nähtud, et ega sellest midagi muutu, kui valele tähelepanu juhtida, põhiõiguste kahtluse alla seadmist järjepidevalt torkida. Miks te jätate järele? Miks te ei küsi ikka ja jälle, et miks sa valetasid, miks sa sildistasid, miks sa halvustasid naisi? Miks, miks, miks? Seda peab järjepidevalt küsima, sest kogu orwellilik maailm põhinebki sellel, et tõde on vale ja vale on tõde. Et korraga saab kaitsta inimõigusi ja neid piirata. Et meediavabadus on tagatud, samas kui ta tegelikult on ohus maailmavaatelise või majandusliku kallutatuse tõttu. Kaksisoim. Ma olen selle sõna peale nii palju mõelnud ja ma kahtlustan, et ma tegelikult sain selle tähendusest alles nüüd, peaagu 50-aastasena tõsiselt aru. Seda raamatut lugedes oli see kuidagi teistmoodi kui päris elus.

Kui nüüd loota, et vaikimisi saadakse aru, siis tegelikult ei saada. Üha suurem hulk inimesi veenab iseennastki ära, et vabaduse piiramises polekski nagu väga hullu, seni kuni palgad tõusevad siin riigis. Jah, eks muidugi vabaduste piiramine siin geopoliitilises asukohas hakkab varem või hiljem piirama ka majanduskasvu, kas järk-järgult või geopoliitilise katastroofi tulemina järsult ja diskreetselt - aga see juhtub. Ainus häda on, et selle mõistmise saabumise hetkel oleme kaotanud liiga palju või eksistentsiaalselt oluliselt palju.

Rohtu selle vastu - mis puudutab vaba meediat - näen ma üksnes toimetuse kui kvaliteedimärgi väärtuse suurendamise suunas. Kribinal-krabinal väärtusahelat pidi ülespoole, just selle info kvaliteedi väärtusahelat mööda. Maailm on kogu aeg olnud kirju ja muutunud kiiresti, lihtsalt info selle kohta pole kunagi olnud sajast torust meie poole suunatud. Lävend info kättesaamiseks pole kunagi olnud nii madal. Nüüd peate teie olema need, kes sada toru kokku püüab, läbi seedib, oma templi alla paneb.

Ma tean, et tegelikult te sellele ka mõtlete ja viimasel aastalgi olete teinud päris olulisi toimetuspoliitilisi otsuseid - kas kajastada iga tähelepanu saamiseks tehtud karjatust või kajastada seda ainult siis, kui sel on ka muu väärtus? Ja kui numbrid kinnitavad, et vähem tükke ei tähenda sugugi vähem lugejaid, siis äkki see ongi mingi õige teeotsa juhatus?

Kogu see otsimine ja harutamine on need 30 aastat toiminud täiesti vabal turul. On ehk isegi pisut halvaks tooniks peetud arutada selle üle, kas riik peaks või saaks kuidagi meediaturgu toetada.

Kas peaks toetama?

Ma usun, et täna me peame siiski küsima ka küsimuse, kuidas aidata sõltumatut? Lõpuks ei sea me ju inimese vabadust ja sõltumatust tema valikutes kahtluse alla, kui ta suudab neid ära kasutada vaid sotsiaaltoetuste abil, sest ta on ühiskonnas mingil põhjusel raskemas seisus kui teised. Seda kutsutakse pigem igaühe vabaduse ja sõltumatuse võimendamiseks.

Ka ajakirjanduse puhul saab seda teha nii, et sõltumatus ei kannata vaid võimendub. Tuleb tagada tingimused, mis aitavad vabal sõnal kesta ja jõuda inimesteni.

Meie kohalik meedia ja maakonnalehed on osa meie ühiskonda koos hoidvast mördist, mille tähtsust on järjepidevalt alahinnatud eeskätt sealsamas kohalikul tasandil. Kuidas muidu seletada järjepidevat soovi suretada seda munitsipaalmeediaga? Kas peame lisaks kultuurilehtedele aitama ära majandada ka maakonnalehtedel, sest sellel on piisavalt suur ühiskondlik väärtus? Kui tihti peab post jõudma postkasti riigis, mis on piisavalt rikas, et pakkuda kõigile tasuta bussisõitu?

Vabandan, et ma näen pigem probleeme kui lahendusi. Ma usun, et lahendusi suudame koos välja pakkuda, kui mõtleme küll igaüks oma mätta otsast, aga suures pildis ikkagi samas liberaaldemokraatlikus väärtusruumis, mis vabadusi ja eriti meediavabadust, üldse väärtustab. Me sõltume teineteisest. Demokraatliku õigusriikliku vabaduseta pole meediavabadust ja meediavabaduse vähenemine mistahes põhjusel - uued tehnoloogiad, kallutatud vaadete mimikri vaba ajakirjandusena, uue ajastu jaoks küündimatud maksustamise mudelid - toob igatahes kaasa ka muude vabaduste ahenemise. Ja vastupidi - kes ründab ja seab kahtluse alla meediavabadust, selles peame ilmeksimatult ära tundma kellegi, kes vajadusel ei kõhkleks piiramast mitte ainult meedia-, vaid meie kõigi vabadusi ja põhiõigusi.

Kõiki neid küsimusi peab täna, 30 aastat pärast vaba ajakirjanduse taassündi, küsima. Ikka selleks, et sõna oleks vaba ka järgmised 30 aastat. Ikka selleks, et seda vabadust saaks iga päev taas ja taas toota.