Liisi ei üritanudki sobituda või kasti mahtuda, et endast mingit muljet jätta. „Ta kuulas ühtviisi suure lustiga Justamenti, Vene sõjaväe meeskoori ja Verdi oopereid, luges rõõmuga sopakaid ja Cosmopolitani ega varjanud seda kunagi. Ta ei üritanud keegi olla, ta oli juba niigi,” lausub sõbranna.

Tema sõnul suhtus Liisi kõigesse talle omase elegantse loomingulisuse, süsimusta huumori ja ohjeldamatu südamlikkusega. „Hoolimata tohutust silmaringist, lugemusest ja sõnavarast, mis oli avar nagu kosmos, ei näidanud ta kunagi kellegi suhtes üles mingitki üleolekut. Liisi võttis rauge rahuga oma tiiva alla kõiksugu karvaseid ja sulelisi, toitis neil kõhud täis, otsis läbivettinud ootamatule külalisele kapist midagi kuivemat selga ja lasi enda juures kerra tõmmata. Ei uurinud ega pärinud, kuulas ära, ent hinnanguid ei andnud ja õpetama ei hakanud. Teab ju pange astunud inimene isegi, kui on väheke viltu läinud. Liisiga oli turvaline.”

Jaga
Kommentaarid