300 ööd, mis ei unune eales
18. oktoobril etendus Mladen Kiselovi lavastus „Kes kardab Virginia Woolfi?” Tallinna Linnateatris 300. korda. Osatäitjateks Epp Eespäev, Andrus Vaarik, Kristiina-Hortensia Port ja Argo Aadli. See on teadaolevalt Eesti enim mängitud lavastus, mille trupp on püsinud muutumatuna – kui jätta kõrvale üheliikmelise trupiga monolavastused. Mladen Kiselovi lavastus esietendus Linnateatri kammersaalis 23. jaanuaril 2010.
Vaatajate puuduse all lavastus ei kannata, „Woolf” võiks ehk isegi üle lüüa Draamateatri „Aabitsa kuke” (praeguseks ametlikult 327 etendust). Samal ajal ootab Linnateater juba pikki aastaid remonti. Kui see sel hooajal juhtuma peaks, lüüakse lavastus kammersaalist välja ja seejärel on tulevikku juba keeruline ennustada.
Kaks tundi etenduseni. Tegevuskoht: grimmituba. Epp Eespäev, kelle kanda on Martha roll, istub juba grimmitoolis. Tema ongi etenduste puhul alati esimene näitleja, kes saabub.
Ümberringi paistab parukaid (odavamate hinnaks umbes 100, kallimatel 700 eurot, selgitatakse), ent Eespäeva soeng võltsjuukseid ei vaja. Küll aga aega. Grimmitoolis veedetavast ligi pooleteisest tunnist võtabki suurema osa just võimsa rullisoengu tegemine. Tulemus on autentne ja aukartustäratav. Etendus on pikk ja soeng peab vastu pidama kõik kolm vaatust, selgitab vanemgrimeerija Anu Konze.
Andrus Vaarik: „Lavastaja ütles kogu aeg: tempo, tempo, tempo! Ma alguses ei saanud aru, et seda on nii kiiresti võimalik mängida, aga me oleme esietendusest alates vist umbes 25 minutit võitnud.”
Kristiina-Hortensia Port: „Jah, kunagi oli lavastus neljatunnine.”
Andrus Vaarik: „Nüüd oleme umbes kolme ja poole tunni peal.”
Etendusemaratoni pole läbi teinud ainult näitlejad, vaid suuresti ka lavatagused jõud. „Kolm etendust on vist vahele jäänud,” nendib vanemrekvisiitor Terje Kessel-Otsa. Grimeerijatest on esirinnas Heldi Aun-Trepp, kes on aidanud tegelaskujude välimusel sündida 171 etendusel, teisel kohal on Annifrid Muda 150 etendusega.
Kümne aasta jooksul on visuaalselt muutunud ainult Honey (Kristiina-Hortensia Port) soeng. Alustades olid näitlejannal lühikesed juuksed, mille külgedele lokke lisati, aga nüüd on tema enda juuksed pikemad ja võimaldavad teistlaadi soengut.
Martha, George’i, Honey ja Nicki vanused on jäänud samaks (need on näidendis fikseeritud. Vastavalt 46, 52, 26 ja 28), aga neid kehastavate näitlejate vanused on mõistagi muutunud.
Epp Eespäev oli esietenduse ajal viis aastat noorem kui tema tegelaskuju Martha. (Muide, selle loo ilmumise päeval on Eespäeval sünnipäev, nii et olgu siinkohal edastatud ka Eesti Päevalehe toimetuse õnnesoovid!)
„Mina olin esietenduse ajal 51, nii et juba sel ajal oli rong läinud. Kui ma laval ikka ütlen George’ina, et olen veidi üle 40, siis publik teinekord heatahtlikult naerab,” muheleb Vaarik. „Aga on ju igasuguseid 46-aastaseid! See on ikkagi teater. Lõuad pean nüüd küll korralikult soojaks tegema, kõnes hakkavad ikka mingid raugatunnused tekkima, ma tunnen.”
Lavastaja Mladen Kiselov oli külalisõppejõud lavakunstikooli XXV lennu juures. Just sealt leidis ta Honey rolli Kristiina-Hortensia Porti. „Kui tükk välja tuli, olin 20-aastane ja koolis teisel kursusel. Siis olin küll väga närvis,” tunnistab Port. Rolliga samas vanuses oli esietenduse ajal üksnes Argo Aadli.
Tegevuskoht: puhkeruum. 45 minutit etenduseni. Tugitoolis istuv Kristiina-Hortensia Port on teksti süvenenud.
Viimati mängiti etendust septembris, enne seda aprillis. „Tuletan rituaali korras meelde, kuidas tegelane mõtleb. Ja mul on palju kiillauseid. See on nii rütmistatud tekst, et kunagi ütles ka lavastaja, et see on justkui sümfoonia. Selle toimimises peab kindel olema, eriti kui on pikemad pausid,” selgitab Port.
Epp Eespäev: „Mul on meeles, kuidas sõitsin Andruse juurde maale. Külitasime seal ja õppisime lihtsalt teksti. Mladen rääkis ju proovides väga palju. Kõik oli muidugi puhas kuld, aga me ei saanud füüsiliselt oma teksti selgeks ja nii läksimegi tekstilaagrisse.”
Andrus Vaarik: „Oli pikk jõulupuhkus ja aastavahetus vahel. Hakkasime närvi ka minema.”
Epp Eespäev: „Ketrasime siis lihtsalt mehaaniliselt tekste läbi. Ma ei ole kunagi varem ega hiljem niimoodi teinud…”
Vaarik meenutab, et esietendusele mindi üsna muretult, aga hasardiga. „Seda juhtub haruharva, aga olime valmis juba nädal enne esietendust. Ütlesin Epule, et minu meelest oleme me valmis. Epp vastas: „On sitemas seisus oldud tõesti.” Muide, sama lause ütles mulle Allan Noormets nüüd „Gorge Mastromase rituaalse tapmise” esietenduse eel. Küsisin, kuidas seis on. Ta ütles, et on sitemas seisus oldud. See on teil mingi kursuseväljend või?” (Eespäev ja Noormets on mõlemad lõpetanud lavakunstikooli XIII lennu – K. V.)
Linnateatri lavastusega ligikaudu samal ajal tuli välja NO99 „Kes kardab Virginia Woolfi?”. Seda Vaarik ja Eespäev targu vaatamas ei käinudki. Sellest hoolimata tiksus Vaarikul siiski kuklas üks George: omaaegses Adolf Šapiro lavastuses Aarne Üksküla mängitud George. „Alguses, kui ma ära väsisin ega osanud laval jõudu jagada, tundsin küll, nagu oleks Aarne appi tulnud. Tulid puhta tema intonatsioonid. Aga siis raputasin ennast korraks, vaatasin Epule otsa ja sain aru, et tegemist ei ole Linda Rummoga,” muigab Vaarik. Tegelikult oli rolli luues ta eeskujuks suuresti hoopis dr House. „Humanistlik misantroop, nagu ta oli. Aga ma arvan, et George on mind väga palju kasvatanud. Mina olen temasugusemaks muutunud. Isegi erakonda astusin! Ta on ju nii üdini sotsiaaldemokraat oma tõekspidamistes.”
Epp Eespäevale on enim meelde jäänud lavastaja sõnad: põhiasi on meeles pidada, et inimene on igasugune. „See annab loa olla täpselt selline, nagu sel hetkel tundub. Et ei rakenda enesele tsensuuri, lubad olla see, mis tuleb,” ütleb Eespäev. „See võtab pinge ära, justkui peaks olema selgesti sõnastatav karakter ühes selge loogikaga algusest lõpuni,” arvab ka Vaarik. „On vaid siin ja praegu.”
300 etendust tähendab mõistagi ka üksjagu vähem ja rohkem veidraid juhtumisi. Mõned olukorrad kipuvad korduma. Näiteks kuuluvad lavastuse kujundusse Martha ja George’i kodus maas vedelevad riided. Viisakad teatrivaatajad kipuvad neid mõnikord toolileenile tõstma. Eks siis rekvisiitor läheb ja viskab need taas maha.
Või teine sage olukord. Tegelased joovad lavastuses ohjeldamatult: küll viskit, brändit, džinni ja viina. Kammersaali publik istub näitlejate ümber ja alkoholipudelid tekitavad huvi. „Vaheajal käivad nad sageli nuusutamas ja maitsmas, kas on päris alkohol. Me näeme monitorist küll,” muheleb Vaarik.
See on üks lavastus, mille lõppedes ei kipu näitlejad sugugi teatrist minema. „Kui veel jooks, võtaks hea meelega kasvõi klaasikese Belõi Aisti,” nendib Vaarik. Alguses jäädigi pärast etendusi alati pikalt arutama. „See tunne on siiani. Mõne teise etendusega on küll nii, et pärast lähevad näitlejad kiiresti koju, aga siin ei taha vurinal minema põrutada. Tahaks muljetada, arutada ja avastada. Veel 260. etendusel avastasin tekstist uusi asju,” ütleb Aadli.
Värvikatest olukordadest olgu siinkohal esile toodud veel kaks. „Kolmandas vaatuses kummardasin ja nii kui seda tegin, rebenes püksitagumik säärest värvlini puruks. Tõusin püsti, ise teadsin, et valge-mustakirjud aluspüksid jalas ja aru ei saa, palju siis paistab…” meenutab Vaarik. Lavaruum on selline, et kellegi poole on näitlejad paratamatult kogu aeg seljaga. Samal etendusel oli Indrek Ojari poeg Aksel. „Ta istus just selles suunas, kuhu ma tagumikuga olin,” sõnab Vaarik. „Küsisin pärast, kas paistis. Ta ütles, et ei paistnud, aga kostis.”
Argo Aadli meenutab korda, kui üks naine otsustas juba esimese vaatuse ajal saalist lahkuda. „Võiks ju mõelda, et kui inimene lahkub, siis teeb ta seda kuidagi vaikselt või hiilides. Aga ei. Meie mängisime parajasti stseeni ja proua läks demonstratiivselt risti üle lava. Küsisin pärast etenduse juhilt, mis juhtus. Äkki tal hakkas halb? Aga naine oli välja tulnud, öelnud, et „Liiga karjuvad!”, ja lahkunud,” mäletab Aadli. „Kas ta mitte sind veel tee pealt eest ei lükanud?” uurib Kristiina-Hortensia Port. „Jah, oli küll nii! Sillutas endale teed, tuli nagu tank!”
Näitlejad arvutavad, et on olnud praeguseks George’i, Martha, Honey ja Nicki rollides kokku üle 40 ööpäeva, kui aeg liita. „Mladen lavastas „Kes kardab Virginia Woolfi?” ka Bulgaarias ja nad mängisid 200. etenduseni. Ma ei mäleta, mitmendat etendust me parajasti mängisime, kui ta ütles, et teie mängite vähemalt 300-ni!” meenutab Port. „Ütles ka?” imestab Eespäev. „Aga vist oli nii, et 150. etenduse ajal oli Mladen veel meiega, 200-nda ajal enam mitte…”
Kas näitlejad tunnevad 2012. aastal siitilmast lahkunud Mladen Kiselovi lavastajakäest puudust? „Abipuudust me ei tunne, sest ta tegi oma töö nii hästi ära,” arvab Vaarik. „Praegu algab 300. etendus. Ma arvan, et kui Mladen mõnd viimast etendust oleks näinud, siis oleks tal hea meel!” usub Eespäev. „Jah, pigem tahaks tema ees uhkustada, et me ei ole ära vajunud, tunneme ikka rõõmu,” lausub Vaarik.
„Ma olen mõnikord Mladeni puhul mõelnud, et ei imestaks sugugi, kui ta ühel päeval lihtsalt uksest sisse astuks. Ta oli nii päikeseline inimene oma Bulgaaria temperamendiga,” märgib Aadli. Eespäevale meenub lavastaja alati ühel kindal hetkel. „Istume seal lõpus saalis, külalised on lahkunud ja näen oranži tooli, kus Mladen proovi ajal intensiivselt seletas. Iga kord näen teda seal.”
Kevadel ootavad „Kes kardab Virginia Woolfi?” ees külalisetendused Mladen Kiselovi kodumaal Bulgaarias. „Siis me ei pea ilmselt suvetükis kaasa tegema!” rõõmustab Vaarik.
