Helena Väljaste: kas ajajärk, milles elame, on meie lastele imeline võimalus või kohutav saatus?

On öeldud, et ennetus on kõige tõhusam ravi. Me ju ometi teame seda, aga kui vaadata otsa viimaste aastate noorte vaimse tervise alasele statistikale, siis kerkib minus küsimus: “Kas me oleme äkki midagi tegemata jätnud?”

Tervise arengu instituudi andmetel koges 2017.–2018. aastal iga kolmas laps depressiivsust (2009.–2010. aastal iga neljas), iga viies 15-aastane on viimase aasta jooksul mõelnud enesetapule. Lapsed hindavad sagedaseks vaimse tervisega seotud kaebusi, nagu ärrituvus, närvilisus, kurvameelsus ja uinumisraskused (laste heaolu statistika). Kahe kolmandiku õpetajate hinnangul on keskendumisraskused paljudel nende õpilastel, üle kolmandiku kinnitab, et paljudel esineb pidev rahutus (SEYLE 2011).

Need andmed kõnelevad millestki – ligi kolmandik noori on omadega hädas! Ilmselgelt on meie keskkond tohutult muutunud. Mitte kunagi varem pole meil olnud nii palju võimalusi vabalt liikuda, suhelda ja tarbida. Samuti loovad digilahendused uusi võimalusi, elame inforohkuses. See on ju iseenesest tore, aga esitab ka väljakutse meie sisemistele oskustele, et saaksime olemasolevad võimalused enda kasuks, mitte kahjuks tööle panna. Nutitelefon on imeline tööriist, aga kui oleme selle sõltuvusse langenud, on see meile pagana kehv peremees. Selleks et saaksime tänapäeva võimaluste najal edukalt ja õnnelikult elada, vajame heaperemehelikke enesejuhtimisoskuseid.