Jeesuse ja seksuaaltervise liidu ühine üleskutse: vähem kannatust!
Võib tunduda, et suur osa avalikust religioonist lähtuvat debatti on olnud kreenis kas konservatiivse kristluse esindajate poole või siis eksivad sinna aeg-ajalt EKRE esindajad, kes leiavad kristlikes väärtustes kilbi, mille katte all vähemusgruppide ründamist põhjendada. Oktoobri esimesel nädalal Tartu ülikooli aulas toimunud konverentsi „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides”, korraldajaiks Tartu ülikooli (TÜ) usuteaduskond ja Eesti seksuaaltervise liit, kavasse sedalaadi ettekandeid ei kuulunud. Säärased seisukohad jäid paari üksiku publikuhääle kanda. Mõnes mõttes muidugi kahju – argumentidel ja austusel põhinevat dialoogi konservatiivsema ja liberaalsema kristluse esindajate vahel kuulaks hea meelega. Sest kas kristluse üks kandvaid mõtteid pole mitte ligimesearmastus?
Usuteaduskonna nimel pidas konverentsi avakõne selle juhataja Urmas Nõmmik, kes meenutas, et ehkki ligimesearmastust kõikjal veel sugugi ei paista, on üht-teist ikkagi aja jooksul muutunud. „Vasakukäelised on tunnistatud normaalseteks inimesteks; orjust on õnnestunud oluliselt vähendada ja seda taunitakse ametlikult; visalt, aga siiski on hakatud naisi tunnistama perekonnas ja ühiskonnas mehega võrdväärse partnerina; arusaam, et õige pedagoogika tähendab lapse peksmist, on hakanud taanduma; laste seksuaalse ärakasutamise vastu vaimulike poolt on hakatud reageerima; paljudes ühiskondades ei ole abort enam tabu, aga abortide arv ka ühtlasi väheneb,” nimetas ta.
Nõmmik leidis, et kui vaimne tervis on kristlikus hingehoius tunnustatud valdkond, siis miks ei peaks ka seksuaaltervis olema. Seda enam, et seni on konservatiivse kristluse pooldajad püüdnud väheseid seksuaalelule viitavaid piibli kirjakohti kasutada pigem vähemusgruppide taunimiseks.
Vaidlus keskse üle
Ent nagu meenutas konverentsil oma ettekandes Ain Riistan: piiblit tuleb tõlgendada konteksti põhjal ja selleks on ka omad moodused. Esiteks on tõlgendaja ees küsimus: mida tähendas tekst algseis ajaloolistes seostes? Seejärel: mida tähendab see tänapäevasele lugejale? Piibli tekstid ei ole sageli juba algselt ühetähenduslikud. Riistan pakkus üheks tõlgendamise lähtepunktiks Rootsi teoloogi Krister Stendahli kolmeastmelise programmi. Esiteks, teksti deskriptiivne ajalooline analüüs, teiseks tõlgendusprintsiipide piiritlemine ja selgitamine, kolmandaks vastuste leidmine tänapäevastele tähendusküsimustele.
Nende väheste näidete tõlgendamiseks, kus piiblis seksuaalsust mainitakse, kasutaski Riistan Stendahli meetodit. Soovitan siinkohal leida veebist tema ettekande slaidid, mille põhjal saab end kurssi viia nii konkreetsete tsitaatide kui ka kontekstiga. (Viite sellele ja teistele ettekannetele leiate loo lõpust.)
Suhtumine seksuaalsusesse on kristluses erinev. Ilmeka näitena nimetas Riistan kahte hiljuti peaaegu samal ajal ilmunud raamatut, Toomas Jürgensteini „Kes Sa oled taevas” ja Kristjan Luhametsa koostatud artiklite kogumikku „Homoküsimus”. Piibel homoseksuaalsust tegelikult kuigivõrd ei maini ja õigupoolest ei peatu sellel pikemalt ka Jürgensteini raamat. Autor sõnab, et jagab isiklikult seisukohta, mille põhjal piibli alusel homoseksuaalsust hukka mõista ei saa. Riistani sõnul käib tegelik vaidlus hoopis selle üle, mis on kristluses keskne ja mis perifeerne.
Teadlane Tuul Sepp nentis oma ettekandes, et sõna „loomulik” kasutatakse religioonis palju – ka millegi mahasurumiseks. Aga mis on looduses üldse loomulik? „Kõik,” vastas ta ise lühidalt. Looduses on loomulikud elu jooksul sugu vahetavad kalad, samasoolistes abieludes olevad linnud (sisuliselt otsitakse spermadoonor ja tibusid kasvatatakse kordamööda). Nojah, isegi homoseksuaalset nekrofiiliat harrastavad pardid võivad looduses loomulikud olla. (Sepp meenutas, et seda uurinud teadlane pälvis Ig Nobeli, mida jagatakse saavutuste eest, mis esmalt naerma, seejärel mõtlema panevad.)
Charles Darwinilt pärineb esimene evolutsiooniline vaade inimese seksuaalsusele. Põhihüpotees: isased konkureerivad, emased valivad. Teised teadlased on seda ümber kujundanud ja täpsustanud. (Ülevaade Tuul Sepa ettekandest on samuti internetis kenasti leitav.) Ehk et igal juhul on loodus keerulisem kui lihtsad teooriad.
Inimeste seksuaalsust on Sepa sõnul igal juhul raske objektiivselt ja teaduslikult käsitleda. Põhjus on lihtne: see on meile liiga lähedane teema, mis on ühtlasi emotsionaalselt, poliitiliselt ja sotsiaalselt väga tundlik aines. Evolutsioonibioloogiline käsitlus annab mingisuguse võimaluse inimest kõrvalt vaadata, ent selle abilgi ei saa öelda, mis on või ei ole ühe liigi jaoks sobivaim strateegia. Sigimisstrateegiad on paindlikud ja olenevad alati oludest. Muide, homoseksuaalsus ei vähenda naiste ega meeste puhul sigimisedukust.
Konverentsi ettekandjate hulgas oli ka Islandi ülikooli esindanud professor Sólveig Anna Bóasdóttir, kes rääkis seksuaal- ja inimõigustest Islandi näitel. Islandit võib pidada praeguse aja üheks kõige vähem homofoobseks riigiks. Aga see pole alati nii olnud. Bóasdóttir kirjeldas protsessi, mis lõppes seal 2010. aastal samasooliste abielu legaliseerimisega.
Lühikokkuvõte: 1996. aastast oli Islandil tsiviilpartnerluse registreerimise võimalus, 1999. aastal hakati pakkuma ka kiriklikku tseremooniat. 2008 said kõik kristlikud organisatsioonid õiguse samasoolisi paari panna. Kui uuriti vaimulike seisukohti, siis neid, kes polnud nõus paaripanekute läbiviimisel osalema, oli 7%. 27. juunil 2010 avaldati „One Marriage Legislation”. See oli 111 pastori, diakoni ja teoloogi pöördumine, kes tunnustasid samasooliste inimeste abielu seadustamist ja seda, et nii heterod kui ka gei- ja lesbipaarid saavad end kirikus laulatada. Samasooliste abielu lubamise poolt hääletasid seejuures kõik 49 parlamendiliiget ja Islandist sai seeläbi üheksas riik, kus anti samasoolistele inimestele õigus altari ette astuda. Peagi pärast seaduse vastuvõtmist abiellus toonane peaminister Jóhanna Sigurðardóttir oma pikaaegse partneri Jónína Leósdóttiriga.
Bóasdóttir nentis, et islandlased on seksuaalsust ja soolisust puudutava olukorra üle väga uhked ja umbes 100 000 inimest ehk kolmandik rahvast võtab osa ka Pride’i paraadist.
Mis on selle kõik võimalikuks teinud? Bóasdóttir pakkus, et üks põhjus võib olla Islandi väiksus. Paratamatult tunnevad kõik kedagi, kes on gei. Sellises seoses ei saa see varjatuks jääda ja eripärade teadvustamine on tulnud lihtsamini. Väikeses ühiskonnas on lähedusel ja kokkuhoidvusel suur roll. Küllap on see midagi, mille üle oleks põhjust mõelda ka eestlastel.
Mõttelõimede koomilisus
Tartu ülikooli usuteaduse lektori Roland Karo ettekande pealkiri „Peenistest paradiisis” pakkus riigikogu esimehele Henn Põlluaasale ja portaalile Objektiiv juba enne konverentsi nõnda palju huvi, et minevik ja tulevik läksid portaalis ja ERRis avaldatud loos segamini (Põlluaas kirjeldas nimelt konverentsi enne selle toimumist kui juba aset leidnud sündmust). Karo avaldas hämmingut, et Objektiiv tema isiku küsimuse üles võttis ning kristlike mõtlejate seast ühemõtteliselt välja arvas. Karo ettekande pealkiri tulenes nimelt katoliikliku taustaga religiooniuurija John Portmanni mõttekäigust raamatus „Sex and Heaven: Catholics in Bed and at Prayer”, kus autor arutleb läbi huumoriprisma paradiisi üle, kus üheti ei ole küll enam lihahimu, ent ometi on inimestele tagasi antud suguorganid. „Nähtavasti on peenisel paradiisis mängida oluline esteetiline roll. Paradiisis on niisiis lugematu hulk kütkestavaid kehasid, aga ei mingit igatsust neid lähemalt tundma õppida,” on kirjutanud Portmann.
Karo osutas mõttekäigule kui näitele millestki, mille eesmärk pole irooniast hoolimata kiriku üle ironiseerida, vaid pigem suunata „empaatilise insaiderina kristlikku kogukonda peeglisse vaatama ning märkama ja teadvustama koomilisena mõjuvaid konarusi kristlikes seksi puudutavates mõttelõimedes”. Niisiis: eesmärk pole mitte lammutada, vaid tervendada. Ka Karo otsis oma ettekandega võimalust panna kuulajaid mõtlema „seksuaalsusest kristlikult, ent samas elutervemal viisil, kui seda on tehtud möödunud sajandeil”.
Ettekandes mainis lektor ka konservatiivsemalt meelestatud kristlaste hirmu, et liigliberaalne seksuaalsuse mõistmine võib anda tagasilöögi. Ta nentis, et kohati on see mõistetav („Piirideta eros on sageli pigem destruktiivne kui loov.”), ent ei saa kuidagi nõustuda, et kui kristlus läheb kaasa ilmaliku seksuaaltervishoiu liberaalsema vaatega, viib see igasuguste kõlbeliste piiride hajumiseni. „Selle etteheite tuum on laias plaanis, et täna homod, homme pedofiilia ja ülehomme sodoomia ning see lõpeb emotsionaalse hüüdega: aga kuidas jääb siis kristlike väärtustega? Niisugune argument on sügavalt demagoogiline, eksitav ja inimlikult perversne,” ütles Karo. „Panna ühte patta inimese seksuaalne sättumus, lastevägistamine ja loomapilastus näitab sihilikku ignorantsust asjassepuutuvate tõsiasjade suhtes.”
Tuumaks pole kristlus
Kokkuvõtteks nentis Roland Karo nagu Ain Riistangi, et me ei peaks jääma kinni ammusel ajal teistsuguses kultuurilises raamistikus mõelnud kolleegide tihtilugu skemaatilistesse ja ebarealistlikesse kujutlustesse, sest neil on enam pistmist toonase kultuuri kui kristliku õpetuse tuumaga. „Inimlikku seksuaalsust selle mitmesugustes värvitoonides ei tule mitte tõrjuda, vaid aidata sel saada eshatoloogilise lootuse asupaigaks,” leidis Karo. Hiljem, konverentsi kokkuvõtvas arutelus nentis ta sedagi, et Jeesus ja seksuaaltervise liit kutsuvad lõppude lõpuks üles ju ühele ja samale – et oleks vähem kannatust.
Konverentsi lõpetas lugu Māris Santsilt, lätlasest LGB-pastorilt, tõsimeelselt kristlaselt, kes elas suure osa elust arvamusega, et tema homoseksuaalsus on haigus, mille peab välja ravima. Ent oh üllatust – ei õnnestunud. Küll püüti temast deemoneid välja ajada, küll muid meetodeid kasutada. Pärast pikki aastaid kestnud võitlust iseendaga oli katoliiklik terapeut talle öelnud midagi umbes sellist: kõik on võimalik, sealhulgas heteroks muutumine. Aga kui ta kogu selle aja ja palvetamise peale pole ikka veel orientatsiooni muutunud, siis äkki… keegi kõrgemalt poolt ei taha, et ta heteroks muutuks?
Sants heideti korduvalt kirikust välja. Praeguseks on ta aga ametlikult pühakojas tagasi ja tegutseb Inglismaal. Oma loo lõpetuseks rääkis preester muheledes loo sellest, kuidas tema vanem poeg hiljuti abiellus. „Kes oleks saanud veel enam homoseksuaalsuse propagandat? Ja ma olen hetero!” teatanud ta poeg avalikult televisioonis.
Konverentsil tehtud ettekanded on kättesaadavad Eesti seksuaaltervise liidu kodulehel siin: https://www.estl.ee/uudised/konverents-seksuaalsus-ja-religioon---ühisosa-otsides
