Mari Rell: kuhu kaob Eesti inimeste saavutusvajadus?
Milliseid väärtusi Eesti inimesed oluliseks peavad ning kuidas on need väärtused muutunud viimase paarikümne aasta jooksul? Neile küsimustele püüdsid vastust leida Arenguseire Keskuse tellimusel Tartu Ülikooli teadlased Mare Ainsaare eestvedamisel.
Mis paneb inimesi ühtviisi mõtlema, käituma ja tegutsema? Kas see tuleneb ühtses kultuuriruumis valitsevatest normidest, ühiselt ühiskonnana läbikäidud teest või kasvatusest? Väärtuste uurija ja üks eelviidatud uuringu autoritest Andu Rämmer on mõni aeg tagasi kirjutanud: „Väärtusi ei anta edasi geneetiliselt, vaid need võetakse omaks kultuuri teiste liikmetega suhtlemise teel“ (Sirp, 05.07.2019).
Väärtusuurijad on üksmeelsed selles osas, et väärtused kujunevad välja noores eas sotsialiseerumise käigus ja jäävad edaspidi suhteliselt püsivaks. Teisalt võib väärtusmustreid mõjutada ümbritsev keskkond ning olud ja muutused ühiskonnas – majanduslik jõukuse kasv, sotsialiseerumine, põlvkondade vaheldumine ja rajasõltuvus. Näiteks Eestis on täheldatud muutusi väärtusruumis 90ndate aastate alguses ning 2008. aasta majanduskriisi järgsel perioodil.
Kuidas tolereeritakse erinevusi või tähtsustatakse norme, kas mittetöötamine on ilmselge laiskuse märk? Mida peavad Eesti inimesed kodanikuna oluliseks? Eesti ühiskond on alates 90ndate keskpaigast liikunud väärtusskaalal jõudsalt postmodernistliku ühiskonna suunas, kus olulised on inimestevaheline üldine usaldus ja sallivus, tähtsustatakse sõnavabaduse kaitsmist ning tahetakse kaasa rääkida riigiasjades, toob välja eelviidatud töö üks autoreid professor Anu Realo.
Viimastel aastatel on selliste vaadetega inimeste osakaal kasvanud 10%, vanusest ja soost sõltumata, veidi vähem kannavad neid väärtusi vene keelt kõnelevad ja madalama haridustasemega inimesed. Vaatamata kasvule pole siiski pole me veel jõudnud Saksamaa või Skandinaavia riikide tasemele ja vahed on veel üsna suured.
Eesti inimeste õnnetunne on kasvanud. Kui 1990. aastal ütles ligi kaks kolmandikku vastanutest, et nad on õnnelikud, siis nüüd usub seda olevat 83% inimestest.Siiski jääme teistele riikidele alla, näiteks Rootsis peab 95% ennast küllaltki või väga õnnelikuks.
Kuidas aga on usaldusega - kas enamikku inimestest võib usaldada? Sellele küsimusele vastas 1996. aastal jaatavalt vaid 22 %, 2011. aastaks oli see 40% ning 2018. aastal oli see uuesti langenud 33-34% tasemele. Jätkuvalt võib ütelda, et ligi kaks kolmandikku inimestest pigem ei usalda teisi inimesi. Ka siin jääme oluliselt alla Skandinaavia maadele ja ka Saksamaale, samas on see kõrgem kui Sloveenias (27%).
Töö tähtsus väheneb
Eesti on muutunud sarnasemaks teistele kõrge heaolutasemega riikidele. Kuigi me väärtustame tööd ja eesmärkide saavutamist läbi töö tegemise, on selle tähtsus eestimaalaste igapäevaelus vähenenud.
Inimesed kiidavad üha enam heaks töö tähtsuse vähenemise – seda meelt on 2018. aastal kolm korda rohkem inimesi kui 90ndatel, 35 protsenti.
Töötamise puhul tähtsustatakse head töötasu ning tööaja paindlikkust ning pea kahele kolmandikule on olulised tööga seotud saavutusvõimalused. Tööga seotud väärtuste muutused on seotud majandusliku olukorraga riigis ehk kui majanduslik heaolu kasvab, siis töö tähtsus tõenäoliselt väheneb veelgi.
Perekond ja vaba aeg on olulised
Vastukaaluks töö tähtsuse vähenemisele on kasvanud perekonna ja vaba aja tähtsus. Perekonda peab oluliseks 90% Eesti inimestest. Kui perekonna tähtsuse tõus ja töö tähtsuse vähenemine käib kaasas üldiselt vanusega, on Eestis see ka seotud uute põlvkondadega. Just 90ndatel sündinud põlvkonnas on perekonna tähtsus kasvanud, võrreldes näiteks 70ndate põlvkonnaga.
Lisaks perekonnale tähtsustatakse ka järjest enam vaba aega. Kuid kui Soomes, Rootsis, aga ka Saksamaal on kasvanud heaolu kasvuga koos ka hedonism (mõnus aja veetmine, lõbutsemine), siis Eestis hedonistlik mõttekultuur näib puuduvat. Suureneb küll tööst vaba aja ja perekonna tähtsustamine, kuid sellega seotud tegevusi ei defineerita kui lõbu.
Kuhu kaob saavutusvajadus?
Inimeste eluväärtuste ja mõttemustrite tajumine on oluline, et mõista inimeste ja ühiskonna arenguvõimekust, näiteks uute tehnoloogiate omaksvõttu või muutustega kohanemist. Kuidas on aga lood eestlaste saavutusvajaduse ja innovatsiooniga? Tähelepanuväärne on see, et uuendusmeelsus ja saavutusvajadused on Eestis langusstendis ning see ei ole seotud ainult paranenud elujärje või demograafiaga (eakatel on uuenduslikkust vähem ja see demograafiline rühm kasvab Eestis).
Pigem on tegemist kogu ühiskonna haarava probleemiga, leiavad teadlased, kus stabiilsem elukorraldus ei motiveeri inimesi enam muutustele, uuenduslikkusele ja saavutusele.
Saavutusvajadus on meil kõrge noorte seas. Mis kinnitab seda, et meil peetakse õigeks õpetada lastele visadust ja raha säästmist (vastandina kuulekuse ja usklikkuse õpetamisele) ning võrreldes teiste riikidega oleme selles osas kõrgel positsioonil. Samas aga raugeb see initsiatiivikus tööturul osaledes ja tundub, et n-ö hea hariduse potentsiaal jääb meil tööturul realiseerimata. Tööandjad räägivad sobiva tööjõu puudusest. Kas peaks hoopis rääkima sellest, kuidas inimeste saavutusvajadust hoida ja arenguvõimekust paremini rakendada?
