Kajar Lember prokuratuuri töömeetoditest: keegi tuleb ikka aeg-ajalt risti lüüa
Mõni aeg tagasi kirjutas üks hää inimene, kes mind kunagi näinud ei ole, et Lember lausa naudib protsessi ja tähelepanu, kui oma kaasusest räägib. Pidin juba siis vastulause kirjutama, kuid ei pidanud seda selle vääriliseks. Olgu aga siinkohal ka see ära õiendatud: oleksin koheselt valmis toolid vahetama, sest kriminaalmenetluses kahtlustatavana või süüdistatavana olemist ei ole võimalik nautida. Kohe mitte mingit moodi. See on päris karm katsumus, aga selle kohta olen kirjutanud terve raamatu ja ei hakka seda kordama.
Tahtmine kaasa rääkida tuli ka siis, kui juhtiv riigiprokurör andis septembris Postimehes kommentaari küsimusele, mis puudutas nn Tartu abilinnapeade süüasja: "Näen nende kaasuste valguses, et tegelikult kaasavad kahtlustatavad meediat üha rohkem menetlustesse. Kohut ja prokuröri ei mõjutata enam vaid kohtusaalis, vaid seda laiendatakse avalikku ruumi ja võimendatakse väikeseid detaile, mis suures pildis pole väga olulised. Nii naeruvääristatakse prokuratuuri tegevust ".
Ikka ei kirjutanud. Andsin endale aru, et avalikustamine töötab kohtuprotsessi kontekstis minu vastu. Lõplikult hakkasid aga käed klaviatuuril toksima peale 29. oktoobril ilmunud lugu Eesti Päevalehes, kus kommentaarina minu kaasusele nentis Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör, et kummalisel kombel on selle süüdistuse puhul kogu tähelepanu liikunud vaid juuksuriarve episoodile.
