Aga miks sa kõrvarõngast kannad? LGBT+ noored peavad kiusamise pärast kooli vahetama

Kui kool ei suuda tagada kõigi õpilaste vaimset ja füüsilist turvalisust, rikub see seadust.

Jan Kuusemets käis üheksa aastat väikeses koolis, kus keegi ei teadnud, et ta on gei. Hakates pärast põhikooli lõppu õppima Rakvere reaalgümnaasiumis (RRG), otsustas ta minna uuele eluetapile vastu ausalt ja sellisena, nagu ta on. Ta tuli kapist välja.

Kui sõprade tagasiside oli toetav, siis keskkool algas konarlikult. Vaimselt kurnav oli keskkonda vahetada – 200 õpilasega koolist 1000 õpilasega gümnaasiumisse –, peale selle kapist välja tulla ning juba varem alanud depressiooni ja ärevusega võidelda. Jan püüdis siiski sulanduda ja eri rühmadega suhelda. „Kui ma nägin inimesi vestlemas ja teadsin neist vähemalt üht, siis ma astusin juurde ja püüdsin kaasa rääkida. Kohapeal tundus kõik täiesti fine, tore vestlus käis, aga niipea kui ma ära astusin, kuulsin kohe, kuidas keegi ütles, et nad üldse ei salli mind või et issand, milline pederast. Või siis kuulsin ringiga teiste kaudu, kuidas keegi ütles, et ei salli mind üldse või ei saa aru, miks püüan nendega suhelda.”

Üha enam kuulis ta kooli peal sõna „pede”. „Ma ei tea, kas see oli kokkusattumus, et alati, kui mina mööda kõndisin, kostsid sellised sõnad, aga ma mingil põhjusel eeldan, et need olid tavaliselt minule suunatud,” kehitab Jan õlgu. Enamik klassikaaslasi suhtus uude õpilasse sallivalt, kuid mõni oli tema vastu. Neid häiris näiteks see, et Jan tegi inimeseõpetuse tunnis LGBT+ teemalise esitluse, kuna nad pidasid seda propagandaks. „Ükskõik mida ma tegin, alati oli seal negatiivne aspekt juures.”

„Talle saadeti vastu üks koguduse pastori jutlus, kus põhimõtteliselt öeldi, et LGBT+ noored peavad olema valmis muutuma."

Peale selle oli ta klassis mitu inimest, kes kuulusid Karmeli kogudusse. Jan oli suvel käinud nende muusikalaagris, mille reklaam ei viidanud kuidagi, et seal oleks peale ukulele õppimise ja laulmise ka usuline aspekt. Sellest hoolimata hakati laagri esimesel päeval rääkima maailma loomisest ning Aadamast ja Eevast, meenutab ta. Jani korterikaaslane, kes on samuti gei, küsis koguduselt, kas sinna on oodatud ka LGBT+ noored. „Talle saadeti vastu üks koguduse pastori jutlus, kus põhimõtteliselt öeldi, et LGBT+ noored peavad olema valmis muutuma, kui nad soovivad seal koguduses käia,” meenutab ta.

Üks Jani tuttav hoiatas seepeale sotsiaalmeedias, et kogudus pole LGBT+ inimeste jaoks turvaline koht ning et nad ei laseks end sealsel homofoobial mõjutada. Jan jagas postitust ja ütles, et Rakvere LGBT+ inimesed väärivad armastust. „Mitte kellelgi pole õigust öelda, et neil on midagi viga või neid on vaja muuta.” Koguduse liikmeid pahandas Jani postitus. „Osa ütles, et ma kõdunen seestpoolt. Osa ütles, et nemad ei õhuta viha, vaid viha tuleb hoopis [LGBT] kogukonnast.” Kuna Jani klassis oli palju koguduse liikmeid, tundis ta end koolis ebamugavalt.

„Propagandaplakat” kästi maha võtta

Niisiis hakkaski Jan kümnendas klassis üha vähem koolikaaslastega suhtlema, enamasti istus vahetundides üksinda. „Kool muutus kohaks, mis oli ebamugav, kus ma olin kogu aeg üksi. Seal polnud tugiisikuid, kellele ma oleksin saanud toetuda või kelle juurde minna,” meenutab Jan. Tema toimetulekuviis oli lihtsalt koolist puududa – mõnikord nädalaid. Ainsana tundis ta tuge oma klassijuhatajalt, kes teadis, et Janil on depressioon, ja kellele ta võis kirjutada, kui ei suutnud kooli minna.

Olukord võttis dramaatilisema pöörde, kui Jan pani kooli teadetetahvlile plakati, mis andis teada LGBT+ koorist Vikerlased. Ta selgitab, et seni polnud keegi teadetetahvlil avaldatavat reguleerinud. Nädal aega rippus plakat seinal, kuni üks ajakirjanikust lapsevanem helistas direktorile, kes käskis selle maha võtta. Juhtunu sai meedias palju tähelepanu, kusjuures kajastuses kasutati kooriliikmete pilte, mis võttis Jani korterikaaslaselt võimaluse talle sobival moel kapist välja tulla. Selle asemel sai tast üleöö geiaktivist, kes pidi vastama harjumatutele rünnakutele. „Õpilasesinduses oli üks liige, kes oli eriti ekstreemne ja häälekas. Mu korterikaaslane tahtis pingilt tema kampsunit ära liigutada, aga see liige karjus, et ärgu puutugu seda – ta ei taha saada, mis iganes korterikaaslasel on, äkki see nakkab kuidagi.”

„Mina tahan hoida koolis neutraalset joont, sest ma ei tea, mis alusel on veel mingeid koore või sekte või ühinguid loodud,” põhjendab RRG direktor Martti Marksoo, miks plakat toona maha võeti. „Ma ei taha sellist pretsedenti luua.” Jan ütleb, et kool nimetas nende tegevust propagandaks.

Mälestused 11. klassist on Jan suuresti alla surunud. Ühel päeval läks ta kooli, kõrvarõngas kõrvas. Edasine oli väljakannatamatu.

Mälestused 11. klassist on Jan suuresti alla surunud. Ühel päeval läks ta kooli, kõrvarõngas kõrvas. Edasine oli väljakannatamatu. „Ma ei saanud kuskil kõndida, ilma et oleksin kuulnud solvanguid.” Korterikaaslase õhutusel läks ta õppealajuhataja juurde, kuid abi ei saanud. „Põhijutt, mis sealt tuli, oli, et äkki mind kiusatakse sellepärast, kuidas ma riides käin – äkki on asi minus. Mult hakati pinnima, miks ma seda kõrvarõngast kannan. Ütlesin, et see väljendab mind täna kõige paremini ja ma tahan seda kanda. Ta ütles, et siis ma peaksin ju arvestama, et mind hakatakse kiusama.” Õppealajuhataja palus hiljem Janilt vabandust, et oli end valesti väljendanud.

Koolidirektor toob aga sama esile tagantjärelegi: „Jan kujundas endale päris silmatorkava välimuse. Nii riietuse, juuksevärvi kui ka erisuguste aksessuaaridega, mis seda rõhutasid. Meil oli koolis veel mitu noort, kelle kohta meil on ka info, et nad on teistsuguse orientatsiooniga, kuid kes ei käinud nii silmatorkavalt ringi. Nendel oli probleeme tunduvalt vähem või peaaegu üldse mitte.”

Kas välimus on siis tõesti põhjus kedagi kiusata? „Ei ole muidugi!” kinnitab direktor Marksoo. „See ei olnud absoluutselt mõeldud õigustusena või temale etteheitena. Ei saa ju kontrollida, kuidas noor seda võtab. See oli ka võib-olla lihtsalt analüüs, miks. Ei ole õige öelda, et ta annab ise põhjust, aga mõte on see, et kui sa torkad silma, pead olema valmis, et keegi võib sulle midagi ütelda ja torgata. Mitte et see neid tegijaid ja ütlejaid õigustaks.”

Silt koolile

Direktor oli kuulnud Jani kiusamise kohta ka õpetajatelt ja palus ta kohtumisele. Jan kutsus tugiisikuks kaasa Keio Soomelti, kes korraldab Rakveres LGBT+ filmifestivali Festheart. Nad pakkusid, et ehk võiks kutsuda kooli loenguid pidama LGBT ühingu, kuid kool polnud sellest huvitatud. Kohtumine kulgeski suuresti Jani välimuse analüüsimise vaimus. „[Kool] ei tahtnud kuidagi tuua teemaks kiusajaid, et äkki nendega rääkida, kuidas see pole okei, kui inimesi nende orientatsiooni pärast kiusatakse,” on õpilane nördinud. „Nad ütlesid, et seda teevad ainult üksikud inimesed.”

„Samal ajal me ütlesime ka, et kui on tõesti mõni konkreetne inimene või klass, kes sihikindlalt ja avalikult seda teeb, siis me tahaksime seda teada ja sel juhul saame reageerida,” lisab direktor. „Aga suures tuhandepealises koolis, kui keegi kuuleb kuskil selja tagant rahvasummast mingit p-tähega sõna, siis on meil keeruline. Tema ühtegi nime meile ei öelnud.” Jan tunnistab, et nii see tõesti oli, kuna solvanguid kostis igalt nurgalt, ta ise ei tundnud uues koolis kõiki õpilasi ja käis ebamugavusest, pilk põrandal.

"Ma ei viitsi hakata seletama mingisuguste äärmuslike rühmitustega, teatud poliitiliste rühmitustega, kui nemad hakkavad koolile silti külge kleepima."

Rakvere reaalgümnaasium on liitunud kiusamisvaba kooli programmiga KiVa, mistap võiks arvata, et kiusu ärahoidmisele pöörab kool erilist tähelepanu. Direktor ütleb, et seda ka tehakse, kuid üks kiusamispõhjus pole märkimisväärselt tähtsam kui mõni teine. „Me räägime kiusamisest ühtses kontekstis. Usu, rassi, seksuaalse või mis iganes orientatsiooni, välimuse põhjal kedagi kiusata on täiesti out. Ma ütlesin Janile ja tema kaaslastele ka, et ma olen valmis nõrkemiseni neile kooli põhimõtteid selgitama, aga ma ei viitsi hakata seletama mingisuguste äärmuslike rühmitustega, teatud poliitiliste rühmitustega, kui nemad hakkavad koolile silti külge kleepima. Me ei tahtnud sellele libedale pinnale laskuda. Siis oleks kohe [öeldud], et Rakvere on kuulus oma igasuguste filmiasjade poolest – näete ju, kuidas ajakirjanduses sildistatakse. Mul on koolijuhina targematki teha kui hakata veel kellelegi selgitama, miks ja mida.”

Pärast direktoriga vestlemist Jan enam Rakvere reaalgümnaasiumisse tagasi ei läinud ja hakkas õppima väiksemas Rakvere eragümnaasiumis, mis kuulub samuti KiVa võrgustikku. See kool teadis juhtunust ja lubas toetada õpilasi koos kõigi nende eripäradega. Seda nägi Jan ka praktikas, kui uues koolis hakkas üks 12. klassi õpilane teda teravalt kommenteerima. Juhtkond vestles õpilasega ja pärast ei saanud Jan temalt ühtegi märkust. „See näitab, kuidas üks kool tõsiselt teeb midagi selle nimel, et kõik õpilased tunneksid end seal turvaliselt – see on kindel koht, kus nad saavad käia õppimas, ilma et peaksid kartma sõimu või kiusu. Ja kuidas teine kool pole nõus ühe õpilase nimel midagi tegema. Reaalgümnaasium on õppealal tegelikult väga tugev, aga sellest pole kasu, kui see keskkond on nii mürgine,” ütleb ta.

Poolik koolitee

Janiga juhtunu pole haruldane. Eesti LGBT ühingul valmis äsja uuring, milles kogukonda kuuluvad 561 noort vastasid küsimustele koolikiusukogemuse kohta. Uuringu avaldamiseks kogub ühing annetusi ning eile toimus sel teemal ka konverents. Uuringu tulemused näitavad, et 39% vastanuid tunneb end koolis ebaturvaliselt oma seksuaalse sättumuse ja 28% soolise eneseväljenduse pärast. Sageli peavad LGBT+ noored kuulma teiste õpilaste homofoobseid ja transfoobseid kommentaare. Eriti ehmatas ühingut tõsiasi, et 57% vastanuid on kuulnud halvustavaid kommentaare ka õpetajatelt ja teistelt koolitöötajatelt. 61% noori ütles, et koolitöötajad ei sekkunud kunagi, kui keegi tegi homofoobseid märkusi.

„Õpilased väldivad seepärast mingeid kooliruume või suisa ainetunde, mis tähendab, et nende haridustee on hakitud, osa langeb ka välja. Kui seadus ütleb, et kõigil on õigus turvalisele haridusele, siis tegelikult koolid seda seadust praegu ei täida,” nendib Eesti LGBT ühingu juht Kristel Rannaääre.

Ühing pole aastaid leidnud ühtegi õpetajat või koolijuhti, kes julgeks avalikult selge sõnaga öelda, et tema koolis õpivad ka LGBT+ lapsed ja et nad on sinna oodatud.

Rannaääre märgib, et ühing pole aastaid leidnud ühtegi õpetajat või koolijuhti, kes julgeks avalikult selge sõnaga öelda, et tema koolis õpivad ka LGBT+ lapsed ja et nad on sinna oodatud. „On küll räägitud, kuidas kõiki noori tuleb toetada ning kõigil peab olema hea ja turvaline, aga keegi ei julge välja öelda LGBT+.” Ta toob näiteks Rakvere reaalgümnaasiumi ja Orissaare kooli (vaata lisalugu) diskrimineerimisjuhtumid, millesse pole haridus- ja teadusministeeriumist keegi sekkunud. „Me oleme punktis, kus meie lapsi kiusatakse ja inimesed vaatavad lihtsalt pealt ega sekku.”

SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triin Toomesaar tunnistab, et koolide jaoks on seksuaalsusega seotud kiusamine üks keerulisemaid teemasid. „Ja mitte laste või noorte pärast, vaid täiskasvanute endi hirmude, tunnete ja veendumuste pärast, mistõttu unustatakse kiusamise all kannatav laps või noor oma murega ära. Eriti kui mängu tulevad tugevate negatiivsete tunnetega lapsevanemad,” ütleb ta. Toomesaar nendib, et KiVa võrgustiku koolid märkavad sellist kiusamist siiski üha rohkem.

Haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu osakonna peaekspert Jürgen Rakaselg rõhutab, et soov kriitikat vältida, nagu tõi esile ka RRG direktor, ei õigusta tegevusetust. „Koolil lasub kohustus tagada laste turvalisus – nii vaimne kui ka füüsiline – olenemata sellest, millise maailmavaate, religioosse taustaga see inimene või teised on. See on ilmselge, mustvalge, siin pole mingit kahtlust!” Ta selgitab, et kohustus kehtib isegi siis, kui panna ühte klassi näiteks Eesti kõigi erakondade toetajad. On loomulik, et erimeelsusi tekib, aga vaimne ja füüsiline turvalisus peavad alati olema tagatud, toonitab Rakaselg.

Ta osutab, et mistahes tunnuste põhjal alavääristamine ja kiusamine on keelatud nii põhiseaduse kui ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega. Juba on ka praktikast näide, et kui kool ei suuda õpilaste turvalisust tagada, minnakse kooli vastu kohtusse. „Ma ei saa kutsuda inimesi üles koole kohtusse kaebama, see ei ole kindlasti mõistlik lahendus. Aga ma ei saa välistada seda, et juhul kui koolid üritavad neist erimeelsustest kuidagi ümber minna, neid unustada, mitte näha või mitte nendega tegeleda, siis varem või hiljem võib see viia selleni, et hakatakse esitama nõudeid.”

Pingetest tuleb vabaneda

Toomesaar selgitab, et kui kool annab keerulisest kiusujuhtumist teada, püüab Kiusamisvaba Kool neid aidata üha tõhusama tugisüsteemi ehk mentorite, kogemusrühmade ja muuga. Vähemusrühmadele, sealhulgas LGBT+ noortele ja rändetaustaga inimestele on tema sõnul aga põhjust eraldi tähelepanu pöörata küll, et õppida tegelema nii enda kui ka teiste eelarvamustega. „Pingeid võib nendest teemadest rääkimine ju tekitada, aga pinged pole tingimata halvad – oluline on see, mida ja kuidas nendest õppida, et siis pingetest vabaneda,” ütleb Toomesaar.

Samuti tuleks tema arvates lahendada ka kiusuolukorrad, kus noored ei oska konkreetset kiusajat esile tuua. „Näiteks tõrjumise korral ongi lapsel enamasti väga keeruline näpuga näidata, kes teda esimesena tõrjuma hakkas,” selgitab Toomesaar. Sel juhul tuleks täiskasvanutel noort aktiivselt toetada, teha koostööd klassijuhataja ja aineõpetajatega, et leida võimalikke toetajaid eakaaslaste hulgast ja kiusamist vähendada.

„Kui õpilane tunneb, et tema vaimne ja füüsiline turvalisus on ohus, ta pöördub kooli poole ja keegi teda ei abista, siis on siin olemas nii moraalne kui ka õiguslik etteheide.”

Ministeerium rõhutab, et tegevusetus võib tähendada seadusrikkumist. „Kui õpilane tunneb, et tema vaimne ja füüsiline turvalisus on ohus, ta pöördub kooli poole ja keegi teda ei abista, siis ilmselgelt on siin olemas nii moraalne kui ka õiguslik etteheide,” ütleb Rakaselg RRG juhtumi kohta.

Rannaääre kinnitab, et olukord on kogu aeg keeruline olnud, ent nüüd jõuab rohkem lugusid avalikkusse, kuna ühiskond on rohkem ärritunud. Äsja kuulis ta juhtumist, kus üks Pärnu noor pidi õpingud pooleli jätma, sest teda kiusati koolis ja talle anti tänaval peksa, aga keegi ei tegelenud tema murega. Samal ajal korraldab EKRE Pärnus ja Tartus meeleavaldusi, kus pahased täiskasvanud tungivad LGBT+ vestlusõhtutele ja ähvardavad osalejaid, kuid keegi ei sekku.

„See on nii kurb, et meil töötavad koolis inimesed, kes ei lähene LGBT+ teemale teaduse, vaid oma emotsioonide põhjal, loevad uudiseid ja arvavad, et tegu on propagandaga, valikuga, hälbega,” nendib Rannaääre. „Ma olen kurb, et me oleme jõuetud, kui meil on laps, kes jätab koolitee pooleli, sest üks direktor ei hooli lastest. Me oleme tegelikult [ühinguna] ka hambutud, sest riik ei toeta kogukonda – siin võiks ju sekkuda ministeerium.”

Vastuvoolu ujumine

Vähestele õpetajatele, kes LGBT+ teemasid käsitlevad, tähendab see suuresti vastuvoolu ujumist. Rannaääre toob näiteks üle-eelmise aasta lõpus Sõpruse kino „Klassiga kinno” programmis linastunud filmi „Kapist välja”. Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsioon esitas filmi programmi paneku peale haridusametile päringu selle kohta, milliste koolide õpilased seda filmi vaatasid, miks seda tehti, mida õpilased ja õpetajad sellest arvasid, kuidas koolides sugu ja seksuaalsust käsitletakse jne. Haridusamet edastas päringu koolidesse, asudes Rannaääre sõnul nii justkui EKRE poolele.

Kiusamisvaba Kool kinnitab, et koolis töötavad täiskasvanud sageli liialt kardavad teiste häälekate täiskasvanute pahameelt, et LGBT+ noorte kaitseks sõna võtta.

„Riik pole meie selja taga, ta pole öelnud, et lõpetage ära. Kui Tallinna haridusameti juht ei taha või ei julge öelda, et [filmiseanss] on okei, see on õppekava osa ja seda peabki tegema, siis kuidas õpetaja või koolijuht peaks seda julgema?” on Rannaääre nördinud. Ka Kiusamisvaba Kool kinnitab, et koolis töötavad täiskasvanud sageli liialt kardavad teiste häälekate täiskasvanute pahameelt, et LGBT+ noorte kaitseks sõna võtta.

Rakaselg ministeeriumi esindajana rõhutab, et kõigil on õigus oma arvamusele, aga mitte vägivaldsele ja teisi kahjustavale arvamusele. „Mulle tundub, et inimesed ei adu, kui palju nad oma avalikus ruumis väljendatuga, oma hoiakutega annavad tõuget lastele. Lapsed ei tee seda, mida me neile räägime, vaid seda, mida meie ees teeme,” selgitab ta. „Mujal maailmas on seda väga veenvalt näidatud, millised seosed on avalikus ruumis, ka sotsiaalmeedias öeldud lausetel, käitumisel – kui kiirelt lapsed sellest õpivad. Kui selles täiskasvanute maailmas lubatakse endale midagi vägivaldset või peidetakse vägivaldsus väga osavalt retoorikasse, siis ausalt öeldes lihtsalt legaliseeritakse vägivaldset käitumist. See on minu arvates vastutustundetu ja äärmiselt kurb.”

Rannaääre rõhutab, et olukorra muutmiseks on vaja üha rohkem kõrvalseisjate abi. Ta toob näiteks ühe ema, kelle lapse õpetaja halvustas koolitunnis LGBT+ kogukonda. Ema andis sellest ühingule teada, kuigi ta enda laps kogukonda ei kuulu. „Mitte ohver, mitte kiusaja, vaid see, kes seisab kõrval ja näeb halba suhtumist – tema käes on võim muuta seda, mis meie ühiskonnas praegu toimub.”

„Ma olen oma klassiga lähedasem”

Orissaare gümnaasiumi õpilane Karoliine eelistab, et teda kutsutaks Karoliks. Ta mõistis 8. klassis, et on panseksuaalne ehk tunneb inimeste vastu külgetõmmet nende soost olenemata. Kuni gümnaasiumini hoidis ta enda teada, et on mittebinaarse sooidentiteediga ehk ei defineeri end naise ega mehena. „Transsoolisuse kohta ei ole meie ühiskonnas liikvel peaaegu üldse infot, seega pean ma uutele inimestele end alati seletama. On tunne, nagu peaksin oma olemasolu tõestama, kuigi nad ju näevad mind enda ees, ma ei ole väljamõeldis,” selgitab ta, miks ei soovi igaühega sellest rääkida.

Põhikooli lõpus hakkas ta oma välimust soole vastavaks muutma. Enne seda oli ta jätnud oma lähikonnast välja inimesed, kes olid väljendanud LGBT+ kogukonna vastu negatiivsust – et mitte haiget saada. Otsest kiusamist pole ta taluma pidanud, küll aga oma kogukonna halvustamist. Koolis kuuleb ta pidevalt, kuidas sõnu „pede” ja „homo” kasutatakse sõimuna, tihti tähendusest hoolimata, kuna neid samastatakse millegi halvaga.

Mullu sügisel sai Karol Orissaare gümnaasiumilt loa panna kooli teadetahvlile plakat, mis kutsus ühinema Facebooki grupiga Saare LGBT+. Mõne päeva pärast nägi plakatit poliitikust lapsevanem Maria Kaljuste, kes käskis kuulutuse maha võtta ja kirjutas sellest ajalehte, kuna koolilapsed olevat LGBT+ guugeldamisel leidnud geipornot. Järgmisel päeval arutasid õpetajad ja õpilased halvustava artikli ja alusetud süüdistused läbi. „Õnneks suur osa koolikaaslasi toetasid mind,” ütleb Karol. „Olen oma klassiga lähedasem ja saan nendega LGBT+ teemadest lähemalt rääkida. Olen isegi kaalunud neile oma mittebinaarse soo teemal kapist välja tulla – kui te seda loete, siis hei! Ma olen tegelikult teie klassikaaslane, mitte -vend või -õde.”

Karol ütleb, et teda vaadates ei pruugi aru saada, mis soost ta on. „Selle peale on lähedased ja ka võõrad öelnud, et miks ma nii silmapaistev olen, tõmban kiusamist ja pahameelt ju meelega ligi. Ma peaksin pigem olema tagasihoidlik ja lootma, et keegi mu tõelisest minast teada ei saa. Selle peale ütleksin, et ma kannatan diskrimineerimise all niikuinii, ükskõik mida ma teen või kuidas välja näen. Ma pigem astun vaenule vastu valjult, kui loodan vaikselt, et see ära läheb – ei lähe.”