Mary Kross: mind tõepoolest rünnati. Aga loen juhtumi enda jaoks lõpetatuks

Eesti ajakirjanduse hasart kajastada ühte mitmes mõttes kahetsusväärset kohtulugu peaks olema õpetlik kõigile, kes taoliste olukordadega isiklikult kokku puutuvad.

Möödunud aasta novembri lõpul toimus minu vastu vägivalla sugemetega rünne. Rääkisin sellest paarile sõbrale ja oma abikaasale (kes muide viibis sel ajal Eestist ära). Nende soovitusel tegin avalduse politseisse.

Nii tollal meediale tehtud avalduses, mis oli tingitud politsei poolt avaldama hakatud pressiteadetest ja mille juurde jään ka täna, kui kohe esimesel vestlusel politseis, rõhutasin, et ei soovi antud asjas meediatähelepanu. Asja uurimise käigus olen hoidunud igasugustest avaldustest selles asjas, mida ei saa öelda minu ütlusi uurinud politsei või prokuratuuri kohta. Mõistan nn avalikku ja ametkondlikku survet ja ajakirjanduslikku uudishimu, ent ei mõista lõpuni asjaosaliste sellele allumist.

Hakati uurima hoopis mind

Politsei võttis minu arvates kohe esimesel vestlusel hoiaku, et uurima ei pea mitte toimunut, vaid mind. Vestlused toimusid läbi erinevate tõlkide, kellest ma ise kedagi tööle ei võtaks, ja n-ö mitu ühe vastu.