Jaapani palverännak muutis eestlanna elukäiku
Kuni elu viis ta mõne aasta eest kokku Jaapani teraapiatega ja shindo venituskunstiga. Nüüd on Merike suur Jaapani ja Shikoku saare fänn. Saar on teda võlunud oma inimeste ja loodusega. Ta kõndis Shikoku saarel läbi 1200-kilomeetrise 88 templi palverännutee, kirjutas sellest raamatu „Värav hingede maailma”, vahetas juristi ameti terapeudi oma vastu ja on Shikoku saarest sedavõrd võlutud, et nimetab seda oma teiseks koduks. Kuidas see kõik juhtus?
Shikoku Ohenrost ehk Jaapani 88 templi palverännuteest kuulis Merike esimest korda Hispaanias Santiago de Compostela palverännakul.
Shikoku Ohenrost ehk Jaapani 88 templi palverännuteest kuulis Merike esimest korda Hispaanias Santiago de Compostela palverännakul. Mõte küll jäi, aga tundus toona teostamatu. Kontoriametniku puhkuseaeg seadis oma piirangud, kolme tähestikuga (kanji, hiragana ja katakana) jaapani keel oli arusaamatu kosmos ja 1200 kilomeetrit järjest maha kõmpida ei paistnud realistlik.
Ometi viisid juhtumised Merikest samm-sammult rännakule lähemale.
Paar aastat pärast Jaapani palverännuteest kuulmist sattus Merike Eestis shingon’i munkade ja taiko-trummari Ichitaro kontserdile. Sõna otseses mõttes sattus, sest piletid olid kirjade järgi välja müüdud juba enne kontserdi väljakuulutamist. Merike otsustas esimest korda elus otse korraldaja poole pöörduda, sest kontsert tundus eneselegi arusaamatult sedavõrd oluline.
Huvi sai positiivse vastuse ja paar kuud hiljem oligi ta kontserdil, teadmata, et on sattunud firmaüritusele kontvõõraks. Just seal tutvus ta esimest korda Jaapani shingon-budismi (üks budismi harusid) munkadega. Ka 88 templi palverännak on alguse saanud shingon’i mungast: iidsest budistlikust preestrist Kobo Daishist ehk Kukaist (774–835).
„Mõni kuu pärast kontserti viis elu mind esimest korda kokku hannya shingyo’ga, südamemantraga, mis on budistliku rännaku rituaali üks olulisemaid osi,” ütleb Merike. „Tol hetkel ma ei teadnud, millega tegu, aga juhtum shindo teraapiaõpingute ajal pani mind mantra vastu suuremat huvi tundma.”
Kogus puhkusepäevi
Mitu aastat tasapisi lähenenud Jaapani reis muutus üha reaalsemaks. „Olin hakanud alateadlikult puhkusepäevi koguma, neid oli kokku saanud juba kahe põhipuhkuse jagu. Lisaks otsustasin ampsata pisut ka tulevikust,” märgib Merike. Nii oligi olemas vajalik aeg ja süveneva Jaapani-huvi tõttu otsustas ta minna jaapani keele kursustele.
Süveneva Jaapani-huvi tõttu otsustas ta minna jaapani keele kursustele.
Shikoku 88 templi palverännakut alustas Merike 2018. aasta 1. aprillil. Esimesest palverännaku budistlikust templist soetas ta kogu rännakuks vajaliku rituaaliatribuutika. Muu hulgas templiraamatu, kuhu sai igast budistlikust templist kalligraafilises kirjas sissekande ja pitsatijäljendi. See jättis 88 templis viibimisest ilusa mälestuse.
Selga tõmbas Merike palveränduri valge jaki, mille tagumisel küljel ilutses ilusas mustas kalligraafilises kirjas jaapanikeelne kiri „Kaks rändavad koos”. See tähendab, et budistlik munk Kukai, kes selle teekonna läbi tegi, on alati palveränduriga koos, et aidata ületada takistusi ja raskusi, mis võivad rännakul ette tulla. Aga miks just valge jakk? „Sest valge on suririietuse värv. Kuna teekond oli pikk ja ohtlik, riietati juba iidsetel aegadel end palverännakuks valgesse, et kui kõige hullem peaks juhtuma, on suririietus juba seljas,” selgitab Merike.
Kaks Eesti meest samal teekonnal
Merike kohtas teel jaapanlasi, kes rääkisid, et olid rännakul näinud ka kaht Eesti meest. Üks neist oli kuu või poolteist varem ööbinud enne 66. templit Ohenro majutuses, kuhu Merikegi hiljem ööbima jõudis, ja teinud selle külalisteraamatusse eestikeelse sissekande. Jaapani majaperemees palus Merikesel talle sissekande sisu tõlkida. Kahjuks ei kirjutanud Merike Eesti meeste nimesid üles ega oska neid nüüd otsida. „Ei tea, kas nad tee ka lõpuni käisid?” mõtiskleb ta. „Paljud katkestavad, sest see tee ei ole alati palveränduri jalgadele armuline. Aga eestlane on visa hinge ja sitke kehaga, äkki ikka käisid?” Merike loodab, et need palverändurid satuvad seda artiklit lugema. Tal oleks hea meel nende muljeid kuulda.
„Paljud katkestavad, sest see tee ei ole alati palveränduri jalgadele armuline. Aga eestlane on visa hinge ja sitke kehaga, äkki ikka käisid?”
Santiago de Compostela rännak on viimastel aastakümnetel üha ilmalikumaks muutunud, aga 88 templi tee on eelkõige ikkagi budistlik palverännak. Seetõttu uudistasid jaapanlased sageli, miks üks eurooplane on otsustanud selle pika teekonna ette võtta. Enamik teelisi on jaapanlased, kes käivad budistlikes templites rituaalide kaudu jumalatega ühendust saamas. „Palverännak on võimalus näidata alandlikkust ja tänulikkust elu vastu,” selgitab Merike, kes ei pea end budistiks. Austusest maa ja religiooni vastu said templirituaalid sellegipoolest tema rännaku igapäevaseks osaks.
„Mul on oma suhe looduse ja universumiga, nimetage seda kõikehõlmavat väge kas loojaks, jumalaks, loodusvaimudeks või jumalusteks, nimetus ei olegi nii oluline. Minu jaoks on oluline side selle võimsa energiaga. Nähtamatu maailm on minu igapäevaelu tavapärane osa,” ütleb ta. „Kui soovin seda kontakti eneses tugevdada, kisub mind tugevalt metsa poole ja loodusesse rändama.” Merike tunnistab, et armastab inimesi väga, aga peab end hingelt erakuks ja sestap soovib üksi rännata. „Aga minu jaoks on elu ise üks suur palverännak.”
Inglise keelt ei saa eriti kasutada
Enamik palverändureid sõidab teekonna läbi bussi või autoga, mõned jalgrattaga. Teel on enamasti jaapanlased ja inglise keelt ei saa kohalikega kuigi palju kõnelda. Pooleteise kuu jooksul õnnestus inglise keeles rääkida kõigest neli korda.
„Olin selleks ajaks kord nädalas aasta jooksul jaapani keelt õppinud, nii et olulisemad asjad sain oma tagasihoidliku jaapani keelega aetud ja metsas siltidel kanji’sid kokku veerides päris ära ei eksinud,” muigab Merike. „Kui kohtad mõnd jalgsi rändavat teelist, on suur tõenäosus teda mõne päeva või nädala pärast jälle näha. Aga jalgsi rändureid on vähem. Paljudele said jalavaevused saatuslikuks ja teekond tuli katkestada.”
Merike arvab, et Shikoku 88 templi rännak võib mõne aastaga palju populaarsemaks muutuda, sest inimesed otsivad uusi võimalusi matkata või looduses iseendaga olla. Esialgu on seal siiski võimalik üksjagu üksinduses rännata. „Mulle see sobib. Ma ei lähe seltskonda otsima, vaid iseendaga olema, et maailmamürast eemalduda. Ent mõistagi saab sama eesmärgini jõuda ka kaunis Eesti looduses matkates. Selleks ei pea minema palverännakule Hispaaniasse ega Jaapanisse.” Merikese jaoks lisandub loodusehuvile huvi Jaapani kultuuri vastu.
Merikese arvates on jaapanlased vägagi hoolitsevad, vähemasti tema sai seda igal sammul tunda.
Jaapani kombed tundusid Merikesele paljuski loomulikud ja omased, aga näiteks seda, mida ta sõi, ei osanud ta sugugi alati aimata. Üllatused olid siiski positiivsed, täpsustab ta muiates. Ent omamoodi olukordi jagus. Näiteks Jaapani sussimajandus pole eestlaste harjumustega eriti sarnane. „Seal on eraldi sussid tualetis käimiseks ja toas käimiseks. Nii nagu tualetisussidega ei minda kunagi tuppa, ei minda mitte kunagi sussidega tatamile (riisimatt). Sinna tuli minna sokkis. Kui majapidamises on veel mingid abiruumid, näiteks pesuköök, siis on sealgi eraldi sussid.”
Merikese arvates on jaapanlased vägagi hoolitsevad, vähemasti tema sai seda igal sammul tunda. „Alati küsiti, kas mul on öömaja järgmises sihtkohas olemas. Kui ei olnud, haarati initsiatiiv ja hakati mulle öömaja organiseerima,” toob ta näite. Tema Jaapani teraapiaõpetajale oli jällegi oluline, et ta oleks rännaku ajal alati interneti kaudu kättesaadav, sest kes teab, mis pikal teekonnal juhtuda võib. „Kuna wifi kättesaadavus oli saarel kaootiline, sõitis mu sensei tervelt kaheksa tundi teiselt saarelt Shikokule, et mulle kaasaskantav wifiruuter tuua.”
Ja Jaapani perenaised ei lasknud Merikesel hommikuti minsuku’st (Jaapani rahvuslik öömaja) onigiri’deta (riisipallid) teele minna.
„Mulle kui iseseisvale naisele oli see üsna harjumatu,” mainib ta. Hoolitsemine ja annetused-kingitused (ossetai) on palverännaku loomulik osa. Ossetai võib olla kaasa pandud toit, väljategemine restoranis, talisman või ka raha, mida kasutada templirituaalides või palveränduri lõuna eest tasumiseks.
Rännak sai raamatusse
Pärast 44-päevast rännakut otsustas Merike kogetu raamatuks vormida. Sündis „Värav hingede maailma”. Suve lõpus oli aga järjekordne iselaadne kokkupuude shingon-budismiga. „Andsin sensei Kazuko Kuratomile Jaapani massaažiteraapia shindo eksamit, kui jaapanlanna ühel hetkel teatas, et ravitsen teda kui shingon mikkyo munk (esoteeriline budism – toim) ja minu ravitsemise viis on šamanistlik,” meenutab Merike. Tema jaoks peitus nende sõnade taga suur vastutus, mis viis edasi inimestega töötades.
„Minu uus elu hakkas üha tungivamalt isikliku elu uksele koputama ja viis rännakujärgset kuud kontoritööl hääbusid sügaval sügisel tasapisi lahkumisavalduseks,” sõnab ta. Nüüdseks on aastatepikkusest hobist saanud Merikese igapäevatöö: ta on Jaapani shindo ja shik’i terapeut-masseerija ning shindo venitustundide juhendaja.