„Isa armastas žeste ja tähenduslikke toiminguid, aga kindlasti meeldis talle ka läbi oma artiklite lugejaid intrigeerida, õrritada. Seda kõik eesmärgiga inimesi mõtlema saada ja läbi mõtlemise muutuse ehk siis ka tegutsema,” iseloomustab vaimulikust poeg Allan Kährik. „Samamoodi toimis ta oma loengutes ja seminarides, intrigeerides ja naerutades läbi esmapilgul jaburate näidete tudengeid mõtlema ja arutlema iseenesestmõistetavate tavamõistuslike normide kehtivuse, ulatuse ja mõju üle.”

Poeg nendib, et kuigi tema isa filosoofiahuvi mõjutas alguses pigem Schopenhauer, tundus talle, et isa südames oli väga kindel koht hoopis Sokratesel. „Isa viitas muiates Sokratese kuulsa tsitaadi „ma tean, et ma midagi ei tea” vähetuntud jätkule „… aga teised ei tea sedagi”. Samas ma ei usu, et seal oleks olnud soov ennast teistest paremaks pidada – pigem soov õppida ja areneda, tajudes omaenda pooliklikkust ning sundides ka teisi enda ümber kasvama ja arenema. Isa ei lõpetanud kunagi õppimist – uudishimu ning uue avastamissoov ja -tahe on midagi, mis on teda ehk kõige rohkem iseloomustav joon.”

Tarviduse pidevalt õppida ja areneda andis isa Allanile edasi. Ka huvi vaimuliku maailma vastu pärineb kaudselt isalt, sest ka nõukogude ajal oli Leontil teinekord kombeks kasutada õppevahendina piiblit.