Tiina Tamman: kirjandid valmistasid tohutu pettumuse. Millal õpitakse koolis ütlema „mina”?

Teen igal sügisel konkursse, mida varasematel aastatel on kutsutud küll essee- või arvamuslugude konkursiks; tänavu sai siis nimeks mõttekonkurss, et käsitlust võimalikult avardada, küll vaid ühe teema raames: „Mul on üks mõte“.

Konkursile laekus 105 tööd, neist 20 täiesti arvestatavad, huvitavad. Ent see tähendab, et tervelt 85 kirjutist valmistasid mulle tohutu pettumuse. Noored kirjutajad, kes ilmselt üksteist ei tunne, oskavad ülimalt sarnaselt kirjutada, ikka nii, et mõtted tulevad ja lähevad, neid on palju, raske seda üht esile tuua, mõtete väljendamiseks on vaja julgust, aga seda inimestel napib. Ja oleks, et nii kirjutavad vaid kooliõpilased, kel on väike elukogemus, aga ei - sama liini järgivad ka tudengid.

Kuhu jääb mina?

Toon ühe näitelause, millega noor inimene kirjutamist alustab: „Mõtlemine on miski, mis on omane igale indiviidile, olenemata mistahes näitajatest, mille alusel inimesi eristatakse - olgu selleks siis vanus, sugu, rahvus, haridustase või miski muu." Ometi on teemaks „MUL on üks mõte", mis võiks sellisest üldsõnalisest võpsikust läbi murda, kohe kirjutaja enda mõtteni jõuda. Liiatigi on rahvuskultuurifondi kodulehel (konkurss toimub rahvuskultuurifondi egiidi all) konkursi eesmärk selgelt kirja pandud: toetada iseseisvat, omapärast mõtlemist. Miks siis kirjutavad noored nii kuivalt, igavalt, justnagu nad harjutaksid filosoofiks saamist, justnagu konkursi rahaline auhind neid ei huvitakski?