Lauri Vahtre: ärge varastage jõule! Mis mõte on veel advendiajal, kui sulle juba poolest novembrist saadik jõululaule kõrva karjutakse?

Avaliku ruumi aina kiirenev ja süvenev infantiilistumine ei tee enam murelikuks ega pane ahastama, vaid tekitab juba resignatsiooni. Mille põhjas hingitseb viimane elusäde uudishimu näol: kui kaugele võib?

Avaliku ruumi aina kiirenev ja süvenev infantiilistumine ei tee enam murelikuks ega pane ahastama, vaid tekitab juba resignatsiooni. Mille põhjas hingitseb viimane uudishimu elusäde: kui kaugele võib? Kui te nüüd arvate, et ma pean silmas, kas a) EKRE-t, b) Reformierakonda või c) Eesti ajakirjandust, siis eksite. Tahaks pilgu ära pöörata ja närvidel puhata lasta, aga...

Aga ei saa, sest lapsikus vaatab vastu isegi Tallinna raekoja platsilt. Venelased müüvad soomlastele leedulaste rämpsu, ja seda kõike nimetatakse Eesti jõuluturuks, on kõige väiksem viga. Aga see kõik toimub poole novembri peal! Meie lapsik jõuluisu on nii varakult valla päästetud, et meenutab Lembitu tormijooksu „Maleva” filmist: kogu aur läks vile peale ja kui oli aeg lahingut alustada, oli keel juba vesti peal.