Marika Priske kantslerite nimel: ei tasu arvata, et ametnikele on nüüd koht kätte näidatud. Meie selg on sirge!
Kantslerid käisid täna hommikul kohtumas peaminister Jüri Ratasega. Eesti staažikaim kantsler Marika Priske selgitas peale seda riigi kõige kõrgemate ametnike nimel Eesti Päevalehele antud intervjuus, mis kinnitusi ja vastuseid saadi maaeluministeeriumi kolleegi vallandamise valguses tekkinud küsimustele.
Kohtusite täna hommikul peaminister Jüri Ratasega...
Tegime eile kantsleritega läbi riigisekretär Taimar Peterkopi ettepaneku, et peaminister meiega kohtuks. Ja mul on siiralt hea meel, et ta selle kohtumise ettepaneku vastu võttis ja täna hommikul see toimus ka.
Vist ei pea olema selgeltnägija, et arvata, mis teemal see kohtumine oli. Mida te peaministrilt küsisite ja mis vastuseid saite?
Päevakajalistel teemadel muidugi. Eilne päev ei olnud avaliku teenistuse jaoks hea päev. Tahtsime peaministri selgitusi. Erinevad spekulatsioonid ametnike suukorvistamisest, koha kätte näitamisest ja poliitikute ootustest, mida ajakirjandus on välja toonud, on ju päriselt ka laua peal. Asi pole ju kantslerites iseendas – kõik me oleme eestvedajad oma haldusaladele, juhtidele, kõigile ametnikele. Selleks, et minna ja anda oma inimestele konkreetne sõnum, oli hea peaministriga kohtuda ja saada temalt vastuseid erinevatele küsimustele.
Nagu näiteks: kas tema arvates tegi Illar Lemetti midagi valesti? Kui meiega peaks tulevikus juhtuma olukord, kus kohtume ebaeetiliste tegudega või veel hullemate seaduserikkumistega, mis siis oleksid mõistlikud käitumisjuhised? Üks on ju selge, ei see ega järgmised juhtumid, tulevad nad koos või ükshaaval, kindlasti ei hirmuta riigiametnikest juhte ebaeetilisi tegusid mitte välja tooma ja seaduserikkumisi tolereerima.
Aga alati on hea teada seda, et peaminister ütles, et ta soovib neist juhtumitest teada ja on alati valmis meiega kohtuma erinevatel teemadel. Ja ta teeb omalt poolt kõik, et ükski konflikt ei eskaleeruks tulevikus selliseks, nagu see juhtus maaeluministeeriumis.
Kas ta konkreetselt vastas ka? Üks asi, mida kantsler Lemettile ette heideti oligi see, et ta tegelikult andis teada võimalikust huvide konfliktist...
Ja ta tegi seda väga õigesti. Julgen kinnitada enda, oma haldusala juhtide poolt ja tegelikult ka kõigi kantslerite poolt, sest arutasime seda, et ka meie teeksime kõik seda sama. Kui poliitikud peaksid valetama, vassima, olema ebaeetilised ja üritama mõjutada otsuseid ebaseaduslikult, siis me anname sellest teada. Sõltuvalt olukorrast, kellele on mõistlik teada anda.
Leppisime kokku, et tulevikus anname alustuseks teada esiteks peaministrile. Lootuses, et konflikte on võimalik lahendada eos ja mitte lasta neil eskaleeruda.
Me peatusime vähem Illar Lemetti kaasusel, sest see on juba ära toimunud sündmus. Kohtumine oli pigem suunatud tulevikusuhetele ja sellele, mis sõnumi me kui avaliku teenistuse liidrid peaksime edasi andma, mis väärtusi me peaks kandma.
Eile vaatasin sotsiaalmeediat ja ka muudes küsimustes ametnikega suheldes, see sama teema ja mure, mida mainisite, kerkis kordi üles: mida see otsus ametnikele edasi tähendab?
Olukorras, kus kogu avalikkus ja ajakirjandus on murelik, et sellist käitumist ei loeta heaks, et sõnavabadust ja ausust toetatakse, oleksin tuleviku suhtes üsna optimistlik. Oma kolleegidega suheldes pean ütlema, et see juhtum tegi meid pigem tugevamaks.
Ju meid (peab silmas kantslereid – R.P.) võib koostöö mittesobimatuse pärast ükshaaval või mitmekesi lahti lasta, kuid mina julgen Eesti inimesi rahustada: ametnikud ei ole sellest ära hirmutatud. See juhtum meile ei meeldi, et seda on võimalik selles valguses üldse vaadata, aga ma arvan, et see ei olnud eesmärk, asjaolud kuidagi kujunesid nii, et kõik see toimus. Aga kui keegi arvab ja loodab, et ametnikele on nüüd koht kätte näidatud, siis nii see kindlasti ei ole!
Seega teil ei ole küsimust, kuhu poole tuleb vaadata ehk nagu kurikuulsas maaeluministeeriumi kantsleri vabastamise otsuse seletuskirjas oli sõnastatud, et kantslerilt oodatakse „paindlikkust ja kohanemisvõimelisust“ või siiski jääda sirgjooneliseks ja ausaks?
Minul isiklikult on midagi väga raske tunda, sest praegune sotsiaalminister Tanel Kiik on erakordselt intelligentne ja koostöösõbralik inimene, ta peab lugu kõikidest meie inimestest ja partneritest. Temaga suhtlemine on puhas rõõm ja mul on selles mõttes väga hea ka intervjuud anda, et ma ei tunne ennast kuidagi ohustatuna.
Aga elus võib olla väga erinevaid partnereid. Ministritega suhe ei jookse erakondade liine pidi, vaid ikka konkreetsete inimestega seoses, nende lastetoa ja käitumisharjumustega. Inimestega, kel on hea juhtimiskogemus, nendega on ka reeglina hea ja lihtsam hakkama saada. Koostöö on alati teema. Minister on ikkagi ministeeriumi juht ja kantsler on tema alluv. Kui koostööd ei ole ja väärtusi ei suuda aktsepteerida, siis on lahkumine üsna loomulik. Ei saa öelda, et kõik kantslerid peaksid olema ametis vähemalt oma ametiaja. See ju kindlasti nii ei ole.
Sellest mõttes on ka keeruline alati olnud oma kolleege toetada, kaitsta, sest iga kaasus on alati erinev. Ja põhimõtteliselt on õigus inimestel otsustada, kas koostöö on mõistlik või ei ole. Antud asja juures oli kahetsusväärne tõesti see, et koostöö mittesujumise võis suure tõenäosusega põhjustada leppimatus vassimiste ja sekkumistega, mis ei ole seaduslikud.
Olete kõige pikema staažiga kantsler. Kindlasti on tulnud ette seda, et uus kolleeg on esimest korda kantsleriks määratud ja ta küsibki otse teilt: milline see kantsleri suhe ministriga peab olema? Kuidas te oskate seda seletada?
Eelkõige peaks olema professionaalne suhe. Inimesed on erinevad ja nendega ongi erinevad võimalused koostöö tegemiseks. Iga juht peab olema paindlik, arvestama oma alluvate tugevuste-nõrkustega. Täpselt samamoodi oma ülemustega ja arvestama ka nende väikestviisi veidrustega, kui neid on. Küsimus on vastastikkuses usalduses ja austuses.
Näiteks kantslerite hulgas on selline tava, mis oli juba enne mind ja on praegu ka. Kui tuleb uus kolleeg – kantsleriks saamine on üks suur juhuste kokkusattumus tavaliselt -, siis sõltumata asjaoludest, miks eelmine kolleeg meie hulgast lahkus, on ta teretulnud. Me oleme avatud, teeme kõik endast oleneva, et tal võiks hästi minna. Oleme alati valmis andma nõu ja abi, kui tal peaks seda vaja minema.
Tegelikult julgen väita, et täpselt samamoodi suhtutakse ministrisse, kui ta majja tuleb. Ministrit on majja väga vaja, poliitilised otsused vajavad tegemist, seisukohad kujundamist, valdkonna unistused vajavad kaitsmist. Inimesed annavad hästi palju selleks, et ministrit briifida, seletada, mis kõik toimub, mis seosed on. Ainuke ootus on, et vastaspool ei suhtuks ka eelarvamustega, sest tahes tahtmata on kõik ringi käinud ja kuulnud, kus midagi halvasti on, kes ametnik ei ole piisavalt tark ja hea. Eesti vabariigis, meie valdkonnaski on palju asju, mis kõik võiksid paremini olla. Neil on oma objektiivsed ja subjektiivsed põhjused, riik ei ole ju valmis. Ja ei saa kunagi.
Asjadele võib vaadata mitme nurga alt. Ma olen väga nõus, et Eesti riigis on mõnedesse asjadesse suhtutud dogmaatiliselt. Vaadates äkki asju mingi nurga pealt, teha poliitikamuudatusi, siis võibki see alguses tunduda harjumatu ametnikele. Aga usaldussuhe peaks tekkima. Mitte armastuse ja meeldivuse, aga usaldussuhe, sest tegelikult ajame me kõik ühtset asja.
Minu soov on alati olnud, et minister kuulaks ära ka ametnike seisukohad ja argumendid. Ja oleks erakordselt armas, kui minister suudaks veel öelda, et seda ma tahan, vaid ka seda, miks ta seda tahab. Elu on näidanud, et sellisel juhul leitakse koos väga palju paremad lahendused, kui lihtsalt öeldes, et ma tahan nüüd seda. See võib olla okei soov, aga kui inimesed saavad kaasa mõelda, kuidas seda asja teha, mis on riskid ja lahendused, siis see võib olla oluliselt parem lahendus, kui see, mida majja tulnud minister ise suudaks välja pakkuda.
Seega polegi muud, kui vastastikune tööalane usaldus, üksteise ärakuulamise võime. Loomulikult peab kantsleritel ka paindlikkus olema. Ka minu kogemuses on olnud, et ministrid tulevad mingite tunnete, mõtete eelarvamuste ja agendaga, aga nähes, mis siis tegelikult toimub, see kõik areneb.
Sel korraks veel peatudes. Võibolla on teie kaaskantslerid rääkinud oma kogemusest, sest sellesse valitsusse tuli EKRE näol partei, kes polnud seni valitsusvastutust kandnud. Neil on olnud väga palju ka avalikult välja öeldud eelarvamusi?
Sama oli ka Keskerakonnal, kui nad mõned head aastad tagasi tulid. Eks see eeldab ka kohanemist.
Ma isiklikult pean ütlema, et nii mõnedki EKRE vaatenurgad on ka minule sümpaatsed. Kui oleme kuidagi jooksnud mingisugusesse mõttestampi, siis võibolla on tõesti värskendav vaadata seda asja uue nurga pealt ja selles võib oma iva olla. Aga seda peaks üritama teha konstruktiivsel moel.
Minu praktika ütleb seda, et ministritega on koostöö kantsleritel sujunud paremini, kui mõnikord tema meeskonna, nõunikega. Sageli on olnud probleeme ministri nõunikega, kes ei pruugi tajuda oma rolli, milleks on ikkagi ministri meeskonnas nõu anda ja tema soovide vahendamine, mitte ministri töö tegemine. Rääkisime täna sellest ka peaministriga ja ta ütles, et ta on alati valmis meid toetama, kui tekivad sellised teemad juhtimiskultuuri ja ministri meeskonnaga. Ega keegi meist ei taha avalikke konflikte ega olukordi. Tegelikult tahaksime kõige rohkem, et meie inimesed tunneksid ennast kindlalt ja mõistlikult ning täna pole ka ühtegi põhjust, miks nad ei peaks seda tundma.
Olete nüüd kohunud peaministriga ja kantslerite keskis juhtunut analüüsinud. Ütlesite, et selg jääb sirgu..
Jah, selg jääb sirgu, see on see sõnum. Ja iga kantsler on valmis tagasi astuma, kui on vaja väärtusi või seadusi kaitsta.
.. aga kas te mõtlesite, kas seda, et vahendate selle ka oma ametkondadele tehes mingi kirja või pöördumise näiteks?
Mina ütlen seda kindlasti oma ametkonnas välja ja tegelikult ütlesin juba eile ilma peaministri kohtumiseta, et olen alati valmis kaitsma oma inimesi, kui nad teevad õiget asja, seisavad tõe ja seaduste eest. Täna saan võibolla seda sõnumit kinnitada, et kohtumisel peaministriga ei jäänud meil sellist tunnet, et meilt oodatakse vaikimist ja asjade kinni mätsimist.
Eile võttis sõna ka president Kersti Kaljulaid, kes ütles maaeluministeerumi kantsleriga juhtunu kohta, et ta tahab ja väga loodab, et sellest ei saaks mustrit. Kas loodate sama?
Jah, muidugi. Mul oli väga hea meel presidendi avalduse üle, see mõjus julgustavalt ja kindlasti oli see ka lahkunud kolleegile toeks.
Kas tunnete et avalikkus toetab teid hetkel?
Jah. See tunne on väga tugev tegelikult. Vähemalt see osa avalikkusest, kellega kokku puutun, sest maailm ei ole kunagi päris ühtne. Aga see tunne on siiski päris hea, et me pole enam varajastes 90-ndates, Eesti demokraatlik riik on arenenud.
Iga konkreetne juhtum oma spetsiifikaga ja lõpuks on tippjuht alati üksi oma otsustega nagu on ka kantslerid tegelikult konkreetses situatsioonis üksi, aga teatud väärtused on ühiskonnas olemas ja tugi on olemas.
Mida ma kõige rohkem tunnen on kolleegide, ekskolleegide ja inimeste surve, et ka riigi tippjuhid peavad reageerima, sõltumata sellest, et kõik on tegelikult hästi. See on ka riigiametniku vastutus, et võtta ka seisukohti, kui ühiskonnas on mingid teemad lahvatanud, mis vajavad selget sõnumit.
Aga ma loodan nüüd, et saame sellele joone alla tõmmata. Peaminister on öelnud, mida ta meist ootab ja oleme saanud öelda, et meil on heameel toetuse üle, aga muret, et avalik sektor on nüüd suukorvistatud ega julge enam midagi teha, see õnneks nii ei ole.
Kas te peaministri käest uurisite ikkagi, et miks oli siiski vaja kantsler Lemettiga seda teha? Põhjuseid on toodud veel selliseid, et oli vaja teha juhtimisotsus või ei tulnud kohale valitsuse istungile, kui taheti selgitust. Kas ta möönis teile, et tegelikult oli see otsus ikkagi poliitiline?
Peaministri selgitused meile ei erinenud sellest, mis ta on andnud avalikkusele.
Siis peame tema käest edasi küsima.
Jah.
Illar oli väga napisõnaline kolleeg. Tean, et tal oli raskusi majas, aga ta ei käinud kunagi nõu pidamas, arutamas ega täpsemalt rääkimas, seega päriselt neid detaile ei tea. Kui poleks olnud paralleelset ministri vabastamis ja korruptsiooni ning valetamise kaasust, siis tulnuks tahes tahtmata aktsepteerida seda, et kui koostöö on läinud nugade peale, siis tahes-tahtmata palgatud juhid lahkuvad. Mitte valitud juhid.
Endine maaeluministeeriumi kantsler on öelnud, et läheb kohtusse selle otsuse peale. Kas te siis ka jälgite, mis hinnangu kohus asjale annab?
Ma arvan, et see oleks päris hea võimalus sellest teemast, paragrahvidest ja võimalustest sotti saada. Ja kindlasti avaks see põhjalikumalt konkreetset juhtumit, mida meil kõrvalt ei ole võimalik kommenteerida, kes või mida täpselt tegi või ei teinud, mis olukord oli.
