Tõnis Lukas: vajame nii laiade volitustega keeleametit kui keelenõudeid õppejõududele

Novembris algas Isamaa volikogu keeleteemalise avalduse peale tormiline arutelu, kas eesti keele seisund rahvaste vahelise suhtlemiskeelena Eestis on tegelikult ohus ning vajab kaitset või saab rahulikult lasta asjal kulgeda, eks siis pärast näe…

Vastuolulisematest ideedest on rohkem tähelepanu pälvinud ettepanek luua keeleinspektsiooni asemel senisest mõjuvõimsam keeleamet.

Tuleb ausalt tunnistada, et keelenõuete täitmisega on Eestis tõsiseid probleeme nii erasektoris kui ka avalikus sektoris. Aasta-aastalt näeme keeleinspektsiooni raporteid ja aruandeid sellest, kuidas meie rahvusriigis pole inimestel võimalik alati saada eestikeelset tuge või teenindust. Praegu on keeleinspektsioon ennekõike asutus, mis tegeleb sanktsioonidega. Keeleinspektsioonil on õigus kontrollida keelekasutust ja määrata trahve.

Väikseim kultuurikandja

Rein Taagepera on esile toonud, et Eesti on Euroopa mandriterritooriumil väikseim rahvus, mis on suuteline ülal pidama tänapäevast kultuuri. Eesti kultuur on aga suurel määral keelepõhine. See on rahvusriigi tunnus ja seda ei maksa häbeneda. Seda kummastavam on lugeda mõne inimese valulikku reaktsiooni ettepanekule korraldada keeleinspektsioon ümber laiapindsete volitustega keeleametiks, mis saaks peale praeguse kontrollfunktsiooni vastutuse kujundada ja korraldada Eesti keelepoliitikat.