Ta otsis täiuslikkust. 69-aastasena lahkus poliitik Ants Leemets

Põhjalik, nõudlik, kohati jäärapäine maailmaparandaja – need on sõnad, mis iseloomustavad poliitikut ja muuseumijuhti Ants Leemetsa.

„Mina olin alles nublu, kui aitasin Reformierakonna kampaaniat korraldada. Ants oli selleks ajaks olnud juba minister ja maavanem,” kirjeldab esmakohtumist Antsuga tulevane pinginaaber Tallinna volikogus Kristen Michal. „Antsule meeldis asju tükkideks võtta, püüda lahti seletada, detaile näha, teistele nõu anda. Ta otsis täiuslikkust.”

Michal meenutab muigega, kuidas erakonda võeti vahel tööle noori nõunikke, kellel olid ilmselgelt tänapäevased teadmised veebist ja sotsiaalmeediast, kuid kellele Ants pidas ikka vajalikuks nõu anda. Üht nõunikku ootas moraaliloeng seetõttu, et esimest päeva tööle tulles märkas too kolleegi laual ilusat läikivat lauatelefoni ja otsustas selle oma töölauale teisaldada. „Inimesel ilmselgelt polnud vajalikke sotsiaalseid oskusi, Ants siis õpetas neid talle,” mäletab Michal, kelle sõnul Leemetsal oli teinekord komme talitada korraldustele risti vastupidi. „Teda ärritas, kui keegi talle valmis lahendusi pakkus.”