“Nugade peal” on suurepärane ja vaimukas mõrvamüsteerium
Järgnev on neile, kes siiski lugemise kasuks otsustasid (ausõna, püüan hoida loo võimalikult spoilerivabana) või on filmi juba näinud.
Esiteks, “Nugade peal” ei ole vormiuuendus. Pigem on see on ühe vormi pea täiuseni lihvimine. Tegemist on whodunnit (või, ütleme, kesse-seda-tegi) krimilooga, mille sündmused saavad alguse kuritööst ja vaatajale antakse kätte kõik vihjed, et oleks võimalik lõpuks kätt vastu laupa lüüa: kuidas ma seda ei näinud? Asja uurib mõistagi detektiiv, ideaalis mõõdukalt ekstsentriline.
Johnsoni film on siiani üsna üksmeelse kiidukoori osaliseks saanud. Ja see on mõnevõrra tüütu. Kui midagi hirmus palju kiidetakse, kipub see vastureaktsiooni tekitama. Tahaks sestap nokkida ja norida, tavapärasest entusiastlikumalt vigu otsida. Selle filmi puhul ei vähendanud (paraku) kõrged ootused positiivset kogemust.
Loo käivitab tuntud krimikirjaniku Harlan Thrombey (Christopher Plummer) surm vahetult pärast 85. sünnipäeva. Sünnipäeva on tähistama kogunenud terve perekond. Peo järel leitakse mees aga diivanilt: kirjanik on iseenese kõri läbi lõiganud. Või ... oli see ikka enesetapp? Thrombey’de suure ja väga valge pere ühegi liikme kiindumust ei soovitaks seejuures vaenlaselegi ning nende käitumine ja saladused (mis krimilugu see muidu oleks) tekitavad mõistagi kahtlusi.
Martaga on veel üks iseäralik lugu: ta ei saa valetada. Isegi kui väga tahaks. Ta on sellele nimelt otseses mõttes allergiline, mis väljendub üsna väheromantilises asjaolus: Marta hakkab valetades oksendama.
Film sisaldab lademeis läbivaid viiteid kõigi kunagiste või praeguste krimikirjanduse, -filmide ja -sarjade fännide rõõmuks. Jälgige vaid Harlani majas kuhjuvaid raamatuvirnu, seda, kuidas detektiiv Benoit Blanc Marta kiiresti Watsoniks nimetab või millist sarja filmi tegelased vaatavad (khm, “Mõrv sai teoks”).
Süžee pakub pöördeid, mille üle võiks uhkust tunda ka Agatha Christie. Sekka jaburaid karaktereid, mida luues küllap nii Rian Johnson, kes on ühtlasi filmi stsenarist, kui näitlejad korralikult lustinud on; vaimukat ja kohati absurdset dialoogi; nutikaid nüansse (vaatame ju filmi, mille peategelane on krimikirjanik, kes keeldub oma romaanide õigusi filmide jaoks müümast). Ent see ei ole lihtsalt meelelahutus. Krimilooga on sujuvalt põimitud sotsiaalkriitiline liin. Selle suunda pole vast keeruline aimata, kui mäletate veel põetajat Martat, kes, mis puudutab Thrombey’sid, on kuskilt Lõuna-Ameerikast pärit. Põetaja illegaalselt USAsse rännanud ema õiguslik olukord muudab aga haavatavaks nii ema kui tema tütred.
USA president Donald Trump ei tule otsesõnu jutuks, ent nii Marta perekonna temaatika kui ka nii mõnedki Thrombey'de peresisesed viited (näiteks on Linda Drysdale (Jamie Lee Curtis) uhke, et on oma äri ise üles ehitanud, ent vend meenutab, et seda vaid isalt laenatud miljoni abiga) ei lase kaksipidi arvata, kellele ja millele viidatakse.
Thrombey’de perre kuulub omakorda nii liberaalse kui konservatiivse vaatega inimesi. Näiteks Harlani lesestunud minia Joni (Toni Collette) ei väsi üles näitavamast positiivset meelestatust inimeste osas, kellele ülejäänud perekond ülalt alla vaatab, ent samas pole tal mingisugust probleemi äialt hiigelsummasid raha välja petta. Kõige puhtamad natuurid on aga noorimad pereliikmed ehk Harlan Thrombey lapselapsed: Linda tütar Meg (Katherine Langford) õpib Smith College’is feministlikku kirjandusteooriat ja ajalugu või umbes nii ning paremäärmuslike vaadetega Jacobit (Jaeden Martell) nimetab tema isa Walt Thrombey “väga poliitiseks” ja ülejäänud lihtsalt natsiks. Iseasi, kas või kui palju vastandlikel maailmavaadetel erisust on, kui ohtu satub laste võimalus pärandusest ilma jääda.
Kogu selle perekonna nime alla peituva loodusõnnetuse taustal on küllap selge ka see, et tõelisel kurjusel pole siin ees- ja perekonnanime, vaid pigem on selleks numbrid pangakontol. Rahahimu ei ole siin omakorda asi iseeneses, vaid pigem näitlikustab, kuidas jõukus ja selle abil saavutatav võim tõmbab käima sotsiaalsete seoste ja manipuleerimiste jada ühiskondlikul tasandil. Aga sellele on vasturohi. Filmis vähemasti. Kaks tegelast: Benoit Blanc kui tõe(iha) ja Marta Cabrera kui headuse kehastus. Lootus jääb.
Detektiiv Benoit Blanci rolli loomisel pole Daniel Craig end tagasi hoidnud. Tugeva lõunaosariikide aktsendiga detektiivi pihta viskab Ransom Drysdale (Chris Evans) vahepeal sujuvalt ühe filmi meeldejäävaima solvangu: “Mis see on? CSI: KFC?”. Lisavürtsiks ehk veel teadmine, et detektiivi kehastaja Craig ise on britt. Blanc võiks vabalt olla viimane allesjäänud džentelmen, tviidpintsakus ja alaliselt sigarit suitsetav, ent see ei tee teda tingimata kõige terasemaks noaks lauanõude komplektis. Ta on palgatud juhtumit uurima, aga palkajast pole tal aimugi. Selge, et anonüümne ümbrik rahaga ei jalutanud kohale omal jalul.
Filmis näeme üle võlli tegelasi, dialoogi (kui palju saab ühest sõõrikust metafoore välja pumbata?) ja interjööri (kas ma mainisin nugadest moodustatud halo-laadset ringi? Aga lõputuid loomakujukesi, millel kaamera ennastunustavalt peatuda tavatseb?). Ometi ei mõju “Nugade peal” krimižanri paroodiana, vaid on eelkõige väga meisterlikult teostatud mitmetasandiline film, mis jätab pärast vaatamist pikaks ajaks näole naeratuse. Mis on muidugi veider, kui meenutada, et tegevus keerleb ümber ühe surma ja proportsionaalselt erakordselt suure hulga troppide.