MIS SAAB HOMME? | Alis Tammur ja Kadri Raid: Eesti proovikivi. Kuidas jääda rahvana püsima?
Kui lapsi sünnib pikka aega rahvastiku taastetasemest* vähem, siis on see riigi jaoks probleem. Rahvastikus suureneb vanemaealiste hulk, mida peale kasvav noorte põlvkond ei kompenseeri. Sellisel juhul on iga lapse sünd väga oluline ja nende sündimata jäämine justkui katastroof. Samal ajal suureneb arenenud maailmas teadlikult lastetute naiste osatähtsus ja seda hurjutavate meeste hulk. Oleme seisukohal, et lapsi peaksid saama paarid, kes seda tõesti tahavad. Kui soovime jätkata seda uskumatut suundumust, kus üks väikerahvas on jäänud suurte vallutajate püüdluste kiuste püsima ja tal on iseseisev riik, siis tuleb toetada inimesi, kes soovivad lapsi saada.
Probleemi on juba mõnda aega suhtutud täie tõsidusega: riiklikul tasemel loodi rahvastikukriisi komisjon, taastati rahvastikuministri institutsioon ja mitu sihtasutust töötavad välja sündimuse suurendamise meetmeid. Praeguseks on ligi kolmkümmend aastat igas põlvkonnas sündinud varasemast vähem lapsi. Väikese rahva jaoks võib see tähendada lõpu algust. Sellest hoolimata näeme, et mõningad meetmed on aidanud sündide arvu suurendada. Kas laste sündi saab toetada samamoodi kui varem või vajab tänapäeva pere uutmoodi lähenemist?
Muudatused perede laste arvus
Saamaks ülevaadet, kuidas on laste arv peres muutunud, vaatame Põhja- ja Baltimaade sündimuses toimunud arengut. Eesti sündimuskäitumine ning demograafilised üleminekud on aja jooksul liikunud naaberriikidega võrdlemisi sarnast mustrit pidi. Eesti on Põhjamaadega sarnane ka kultuurilises mõttes ja majanduslikult on need riigid meie püüdluste eeskuju. Järelikult annab toodud võrdlus ette piirid, milliseid muutusi võiks olla tulevikus.
Põhjamaades toimus selle sajandi alguses põhimõtteline muutus ja kõrgharidusega naised hakkasid saama rohkem lapsi. Muutunud olukorras ei pidanud naine valima karjääri ja laste vahel. Pere eest hoolitsemine oli sellest ajast mõlema vanema ülesanne ja sel ajal, kui lapsed olid väiksed, tehti ühiseid otsuseid, et mõlemal partneril oleksid võrdsed võimalused.
Joonisel kujutatud riigid olid kolmkümmend aastat tagasi sündimuse poolest sarnasel positsioonil, sest summaarne sündimuskordaja oli enamikul riikidel taastetasemel või selle lähedal. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist vähenes Baltimaade sündimus. Kakskümmend aastat tagasi hakkas sündimus Eestis neist riikidest esimesena kasvama. Kümme aastat tagasi hakkas sündimus pikalt heaoluriikidena tuntud Põhjamaades kahanema ja viimasel viiel aastal on kõik riigid sündimuskordaja poolest jälle üksteisele lähenenud.
Edasiliikumiseks on mitu võimalust. On võimalik, et riikidevahelised erinevused suurenevad ja sündimuse kasvutrendis olevate Balti riikide sündimus jätkab kasvu, Põhjamaade sündimus aga kahanemist või hakkab samuti mõne aja pärast suurenema. On ka võimalik, et liigume riikidena koos edasi samal joonel, kuhu oleme praegu kogunenud. Peale selle on võimalik, et hakkame kõik koos langema madalama sündimuse poole. Selleks et saada paremat ettekujutust sündimusest, on vaja vaadata, millistesse peredesse sünnivad praegu lapsed.
Millistesse peredesse sünnivad lapsed?
Uuringud näitavad, et eestlased tahavad üldjuhul rohkem lapsi, kui nad tegelikult saavad. Kindlasti jääb osa soovitud lapsi sündimata, sest ei leita sarnaste vaadetega partnerit. Mõnel juhul aga selgub, et lapse saamist ei saa määramatusse tulevikku lükata nagu puhkusereisi. Kindlasti saavad mõned lapsi rohkem, kui oleksid iial osanud arvata, sest avastavad alles pärast esimese lapse sündi õnnetunde, mida pakub vanemaks olemine. Olukorda, kus on olemas ema ja isa ning soov saada rohkem lapsi ja takistused on vaid materiaalset või sotsiaalselt laadi, saab sekkuda perepoliitika kaudu.
Viimasel ajal oleme sünde uurinud nii naisest kui ka mehest lähtudes. Peamine põhjus, mis seletab sündide statistikas toimuvat kasvu ja kahanemist, on turvalisuse muutused. Turvalisuse all peame silmas riigi majanduses toimuvat, pere toimetulekut ja partnerite omavahelise suhte stabiilsust. Lapsi sünnib rohkem tugevatesse ja majanduslikult kindlustatud peredesse. Naised valivad oma lastele isaks pigem elus paremini hakkama saavaid mehi, kes on kõrgharidusega, teenivad rohkem ja töötavad kõrgematel ametikohtadel. Viimasel ajal on suurenenud ka kõrgharidusega naiste laste arv. Järelikult on toetava mehe kõrval ka naistel võimalik saavutada erialane eneseteostus, tegemata järeleandmisi laste arvus.
Enam ei ole nii, et rohkem lapsi on ainult peredes, kus on traditsiooniline peremudel – naine pigem madalama haridusega ja tööga, mis annab pere eelarvesse vaid väikese panuse. Rohkem lapsi on ka tänapäevase peremudeli eelistajatel, kus naine ja mees panustavad võrdsemalt nii kodustesse tegemistesse kui ka karjääri. Kui nüüd tuleks valida tuleviku peretüüp, mille puhul on lootus suuremale laste arvule, võiks panustada pigem tänapäevasesse euroopalikku peremudelisse. Peremudelisse, kus toetatakse laste sündimist pere- ja tööelu ühitamise ning mõlemale vanemale võrdsemate võimaluste tagamise kaudu. Tagasiteed olukorda, kus naise roll ja naiseks olemine oli vähem väärtustatud, tänapäeva Euroopas pigem ei ole. Ka uuringud näitavad, et hoiakud on muutunud võrdsust pooldavamaks ning ühtlasi on mitmekesistunud ettekujutus naise ja mehe rollist just töö- ja pereelu ühitades. See annaks igale perele laiemad võimalused otsustada, mis on just neile sobiv lahendus.
Tuleb ka kohaneda olukorraga ja unustada lootus, et naised hakkavad taas 22-aastaselt teist last sünnitama. Seda tahta on sama naiivne kui nukrutseda selle üle, et me ei künna enam põldu hobusega. Vähemalt seni, kui ühiskond areneb praegu etteantud teel, me ajas tagasi ei liigu. Naiste survestamine, nagu oleks sünnitamine nende kohustus, võib teenida vastupidist eesmärki. Pigem tuleks rohkem rõhuda mehe ja naise ühisele vastutusele ning soovile lapsi saada.
Lastega perede väärtustamine
Viimase paarikümne aasta jooksul on Eestis hakatud perekonda märksa rohkem väärtustama. 2018. aastal pidas perekonda oluliseks ligi 90% inimesi. Selle tulemusega on Eesti muutunud sarnasemaks teiste Euroopa riikidega, kus perekonda on juba ammu kõrgelt väärtustatud. Kui perekond on ühiskonnas kõrgelt hinnatud väärtus, siis peaks ju ometi olema loodud soodne pinnas selleks, et sünniks rohkem lapsi.
Selleks et ühiskond muutuks lastele sobivamaks, on vaja rohkem hoolivust. Väärtuste uuring näitas, et hoolivust kui olulist pere loomise eeldust on Eesti ühiskonda juurde tulnud, kuid Põhjamaadega võrreldes on seda siiski vähem. Eriti oluline on Eesti puhul meeste hoolivuse kasv, sest just seda väärtust oluliseks pidavad mehed hindavad kõrgemalt ka perekonda. Seega tuleks võib-olla sündimusest rääkides pöörata varasemast rohkem tähelepanu hoopis isa ja mehe rollile. Äkki on senine fookus olnud liiga naistekeskne? Just võrdsem kaasatus peresfääris võib aidata kaasa sellele, et sünniks rohkem lapsi. Tasakaal rollide täitmises on tugeva ja stabiilse pere loomise alus. Riiklikul tasemel on juba tehtud muudatusi, mis võimaldavad isasid rohkem pereellu kaasata, nüüd on ühiskonna kord sellega kaasa tulla.
Igale perele tuleks anda võimalus otsustada, kuidas jaotatakse töö- ja pereeluga seotud kohustused, nii et kõik osalised oleksid rahul. Riigi roll on siinkohal peresid seda soodustava perepoliitikaga toetada. On näha, et sündide mõningaseks kasvuks on veel ruumi, kui kogu ühiskond sellesse panustab.
