Mõneti võib tunduda kummaline, et sel juubeliperioodil ja ühtlasi ajal, mil meie endi silme all on kestnud pikim rahu ning põhiseadusliku korra kehtimise ja arendamise periood meie riigi ajaloos, on nii poliitikas kui muudes ühiskondlikes debattides tõusetunud küsimus sellest, kas õigusriik on ohus. Siinsamas saalis toimus alles veidi enam kui aasta tagasi olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik" arutelu. Parteipoliitiline situatsioon riigi juhtimises on täna mõnevõrra teistsugune kui toona, kuid minu kui õiguskorra eest seisja vaates pole sellel muutusel tähtsust.
Teemale laiema konteksti andmiseks ning ühtlasi selle selgitamiseks, et õigusriigi problemaatika tõstatamine ei ole pelk vahend võitluses erakondade vahel või teljel koalitsioon-opositsioon, pean vajalikuks osundada, et antud küsimus pole kõrgendatud tähelepanu pälvinud sugugi mitte üksnes Eestis. Laialdaselt on kajastatud paari viimase aasta algatusi Euroopa Komisjonis ja parlamendis, mis on suunatud konkreetsete meetmete rakendamiseks õigusriigi põhimõtete kaitse tugevdamisele Euroopa Liidu riikides. Veidi vähem on meil teada, et debatte õigusriigi olukorrast on käesoleval aastal peetud ka riikide parlamentides, näiteks Prantsusmaal, Hollandis ja Belgias.
Sama teema ka Soomes
Väiteid ohust õigusriigile on viimasel ajal kõlanud paljudest riikidest, mh näiteks alles eelmisel nädalal Soomes töölt vabastatud kõrge välisministeeriumi ametniku poolt seoses välisministri tegevusega, mis olevat loonud ministeeriumis hirmu õhkkonna. Niisiis näib, et põhjust õigusriigi käekäigu üle arutleda on ja probleemid ei pruugi piirduda vaid nende riikidega, mille olukorda selles vallas on rahvusvahelisel tasandil teravalt kritiseeritud.
Siin ja praegu ei soovi ma siiski kalduda nii-öelda globaalsesse debatti ning teoreetilisse arutellu põhjustest ja tagajärgedest. Samuti võtan ma teatava riski ja ei kuluta aega selle defineerimisele, mida me õieti õigusriigi ja õigusriigi põhimõtete all silmas peame - ma usun, et sõnastuse nüansse kõrvale jättes on tegelikult kõigil Teil olemas võrdlemisi ühtne arusaam õigusriigi põhimõtete sisust ja tähendusest ning nende täpsemaks mõtestamiseks on autoriteetsed allikad lihtsalt kättesaadavad. Ma püüan jääda konkreetseks ja vastata küsimusele kas õigusriik Eestis on ohus või ei ole.
Ma leian, et õigusriigi põhialused seisavad kindlalt.
Meil on vahetult selja taga 30 aastat katkematut demokraatlikku traditsiooni. Põhiseaduse, õiguskorra aluste ja riiklike institutsioonide loomisest on möödunud inimpõlv ning selle kestel on neid põhiseadusesse kinnistatud väärtuste vaimus edasi arendatud ja tugevdatud. Ma julgen öelda, et õigusriigi põhimõtted on saanud osaks meie kultuurist ja identiteedist ning see asjaolu on parim garantii, et need jäävad ka kestma.
Teisalt aga pole õigusriik, nii nagu näiteks ka demokraatia, rahu või vabadus, midagi iseenesest ja loomulikult garanteeritut -- eksisteerimiseks ja toimimiseks on neil kõigil vaja ühiskonna usku ja usaldust ning ühtlasi ka pingutust. Kui me räägime ohtudest õigusriigile, siis pean mina oluliseks teema käsitlemist nimelt nende eelduste võtmes.
Täiesti ilmselgelt ei saaks õigusriiki olemas olla, kui sellel puuduks rahva toetus, ja viimane omakorda saab rajaneda vaid sellele, et ühiskond üldiselt usub õigusriigi põhimõtetesse ja usaldab asjassepuutuvaid institutsioone. Kuigi ma äsja väitsin, et õigusriigi ideed on saanud osaks meie kultuurist ja identiteedist, ei tähenda see paraku iseenesest seda, et kõnealune usk ja usaldus jääb igaveseks kindlalt eksisteerivaks.
Lihtsate loosungite probleemid
Usaldamatuse õhutamine läbi konfliktide otsimise ja nende võimendamise tänapäeva meedia viise ja vahendeid kasutades on laiem probleem, mis ei jäta mõjutamata ka õigusriigi toimimise eeldusi. Tähelepanu otsivad või lihtsalt mõtlematult välja öeldud lihtsad loosungid, millele saab koondada üldises infotulvas järjest ahenevat tähelepanuvõimet, ei saa kunagi ühtegi kompleksset küsimust lahendada, küll aga võib nendega nii lühi- kui pikaajaliselt tõsiseid probleeme tekitada.
Ma väldin siinkohal teadlikult konkreetsete näidete toomist, sest ükski viimasel ajal palju kõlapinda leidnud väljaütlemistest ei vääri iseseisvalt sellisel määral tähtsustamist, et omistada sellele õigusriigi ohustamise märki. Ma näen põhimõttelise probleemina pigem seda, kus riigi poliitilise juhtimise ehk ühiskonna vaates eeskuju ja suunanäitaja tasandil seatakse ühelt poolt õigusriigi põhimõtete toimimine kahtluse alla ja teiselt poolt paisutatakse üksikuid väljaütlemisi, otsuseid või tegusid õigusriiki eitavaiks või ohustavaks.
Ootamatu tagasilöök
Sedalaadi retoorika paratamatult kahandab rahva usaldust ja usku sellesse, et õigusriik on vajalik, toimiv ja kaitsmist väärt. Ma usun et sellest hetkest, kus seda usaldust ja usku enam pole, oleme me õnneks veel kaugel, aga maailma ajalooline kogemus ütleb, et see hetk võib saabuda ootamatult ning kui see sünnib, siis endise olukorra taastamine on äärmiselt raske.
Edasi soovin ma rääkida pingutamisest. Õigusriigi põhimõtete järgimine ei ole lihtne. Nii seadusandlikud kui õigusemõistmise menetlused võtavad aega ning neisse tuleb panustada ka muid olulisi ressursse. Aega, inimesi, raha jne ning miks mitte ka kannatust kipub alati nappima ja seepärast eksisteerib alati ahvatlus jätta etteantud raske rada kõrvale ja leida mingisugune kujuteldav otsetee soovitud tulemuseni. Riigi juhtimise ja valitsemise tasandil saab sellist valiku õigustamiseks kasutada apelleerimist rahva tahtele, valimistel saadud mandaadile, koalitsioonilepingule või lihtsalt mingisugusele kõrgemale teadmisele või eesmärgile.
Otseteede kõverad
Ma tahan toonitada, et selliste nii-öelda otseteede otsimine ja kasutamine on väga ohtlik. Protsess ja selle reeglite järgimine nii seadusloomes, täitevvõimu teostamises kui ka õigusemõistmises ei ole mitte arengu ja tulemuse saavutamise takistused, kuigi see aeg-ajalt võib nii näida, vaid parim siiani ennast praktikas tõestanud meede ühiskonnale kui tervikule eluliselt vajalikuks huvide tasakaalustamiseks, optimaalse lahenduse leidmiseks ja vigade vältimiseks.
Poliitikat saab ellu viia ka õigusriigis toimivate institutsioonide kaudu nende pädevuse piires ja vastavaid reegleid järgides ning see ei tähenda sugugi seda, et valitsemist kontrolliks rahvaesindajate asemel mingisugune süvariik või ametnike vandenõu. Kui me sellest arusaamast lähtume, siis meie õigusriik tervikuna ohus ei ole.
Poliitilisi protsesse pole
Ma soovin põgusalt peatuda ka kitsamal teemal, milleks on meie õiguskaitsesüsteemi (politsei, prokuratuur ja kohtud ning nende kõrval olulisena ka advokatuur) hetkeseis ja käekäik. Ma julgen väita, et üldiselt see süsteem toimib ning süsteemis tervikuna ei esine midagi sellist, mida saaks nimetada ohuks õigusriigile. Ma väidan, et nii prokuratuur kui kohtud on seadusandlikust ja täitevvõimust sellisel määral sõltumatud, et meil ei algatata ega menetleta vaid poliitilistest või muudest õigusvälistest asjaoludest ajendatud uurimisi või kohtuasju. Õigusemõistmise efektiivsusnäitajate, sh menetluse kiiruse osas oleme me Euroopa riikide võrdluses esirinnas.
See ei tähenda loomulikult seda, et meil mingeid tõsiseid probleeme ei olegi ning me peaksime selles süsteemis toimuvaga reservatsioonideta rahul olema. Vaatamata pingutustele ja ka suurtele edusammudele menetlusaegade lühendamiseks on siiski veel liiga palju õigusmenetlusi, kus kohtueelne menetlus ja kohtumenetlus kestavad lubamatult kaua.
Samuti pean vajalikuks toonitada, et menetluste efektiivsuse (sh madalate kulude ja menetluse kiiruse) kõrval peaks õiguskaitsesüsteemis olema primaarne menetluste tulemi kvaliteet. Mulle näib, et õiguskaitsesüsteemile eraldatavad ressursid nii inimeste kui rahaliste ja muude vahendite näol ei ole piisavad tulemaks toime kõigi nende ülesannetega, mis neile praegu kehtiva õigusega on pandud.
Lõputu optimeerimine toob lõputu venimise
Piiratud ressursside tingimustes ei saa protsesside optimeerimisega lõpmatult efektiivsust tõsta nii, et kvaliteet ei kannataks. Paratamatult tuleb kaaluda seda, kas õiguskaitsesüsteemi parema toimimise saavutamiseks tuleb sinna suunata täiendavaid vahendeid või alternatiivina piirata neid funktsioone, millega see süsteem peab toime tulema. Mõlemad variandid on võimalikud ja seejuures nii, et õigusriigi põhimõtted ei kannataks.
Lugupeetud Riigikogu liikmed - lõpetuseks soovin ma Teile öelda, et õigusriik ei ole Eestis ohus. Palun uskuge selle toimimisse ja usaldage selle reegleid ja institutsioone. Seadusandjana on Teie võimuses õigusriigi põhimõtteid veelgi kindlustada ning uskuge mind, see teenib pikas perspektiivis nii koalitsiooni kui opositsiooni, kõigi poliitiliste jõudude ja meie kõigi huve. Reegleid ja institutsioone saab arendada ja paremaks muuta, kuid selleks ei piisa vaid loosungitest. Pingutagem ja tehkem sisulist tööd ning see tasub ära.
