Sellal kui meediast ja Facebooki arvukatest arutelulõimedest võib järeldada, et elame üha polariseeruvamas ühiskonnas, on kohaliku venekeelse meedia maalitud pilt mitu korda rahulikum. Tegemist pole sugugi Järviku juhtumi eripäraga, vaid pikemalt valitsenud suundumusega: venekeelne meedia kajastab Eesti sisepoliitikat vähe. Põhjusteks tagasihoidlikum aja- ja inimressurss, piiratud teadmised, aga eelkõige lugejate huvipuudus.
Vene küsimus on poliitikast kadunud
Mõnede tublide poliitikute pingutustest hoolimata saab Keskerakond juba aastaid ligi 85% venekeelsete valijate toetuse. Pärast kevadisi parlamendivalimisi sõnasid paljud analüütikud, et vene valijad jäid koju. Ajapikku näitavad erakondade reitingud, et Keskerakonna seis oma tuumikvalijate seas pole siiski nii lootusetu. Võime aimata, et toetuse taga on ikkagi Mihhail Kõlvarti juhitud Tallinna linnavalitsuse edusammud või vähemasti õigesti jäetud mulje nende olemasolust.
Suuri edusamme kodakondsuspoliitika leevendamises või Ida-Viru struktuursete tööturu- ja majanduskatsumuste lahendamises pole Jüri Ratase valitsus pakkunud. Hoopis vastupidi: Ratase valitsuse liige Tõnis Lukas aina peatab Lasnamäge ja lubab „jõulisemat rusikat” keeleameti kujul. On ju selge, kelle näkku on see rusikas suunatud.
