AUTORIKÜLG | Helve Laasik: aega ei olegi, seda tuleb võtta. Muidu põleme läbi

Selle asemel, et vabastada, on tehnika meid orjastanud.

Kell on kaheksa hommikul, aga stressitase on juba laes. Hommikusöök söömata, piisab kohvist. Mobiiltelefon heliseb nõudlikult. Arvutisse ei julge vaadatagi, sest vastamata kirjade hulk teeb otsekohe tuju sandiks. Kas ei tule tuttav ette?

Auto. Kas ei pidanud olema nii, et tänu autole saab inimese mobiilsus senikujuteldamatud mõõtmed? Praegu aga on liiklus suuremates linnades aeglasem kui hobuvankrite ajastul. Me raiskame oma aega ja elu ummikutes.

Linnainimestel on valida kahe variandi vahel – istuda ummikus autos või bussis. Autos jõuab heal juhul ampsata pool õhtuooteks kaasa võetud võileiba ja lürpsata peale kohvi. Halval juhul aga ei muud kui närve krussi keerata. Bussis võib isegi päevaplaane teha, see pool tundi kuni tund kulub siis kiiremini. Kes elab maal ja sõidab linna tööle, jõuab ehk eesootavale päevale paremini keskenduda. Kui liiklus seda võimaldab.