Tõnu Lehtsaar: üha enam on sõnavõtte, mille puhul ei saa aru, mida kõneleja ütles või mõtles. Kui üldse mõtles?

Kuidas poliitiline retoorika on aastatega muutunud ja kas see muutumine on kandunud ka tavaellu?

Minu jaoks on antud küsimus sama keeruline vastata kui see, et kas enne oli muna või kana. Arvan, et tavakõne ja poliitretoorika on ühe mündi kaks poolt. Meie kõnepruuk nii argisuhetes kui ka poliittribüünidel peegeldab midagi üldisemat.

Leian, et meie suhteid ja suhtumisi kujundab ajavaim. Kujundlikult öeldes retoorika on ajavaimu peegeldus. Ajavaimu mõiste võttis kasutusele filosoof J. G. Herder 18. sajandi teisel poolel. Mõiste sisu on ajas mõnevõrra teisenenud, kuid üldiselt võib selle all mõista teatud ajastule omast mõtte- ja tunnetusviisi. Ajavaimu võib nimetada ka ajastu mentaliteediks.

Ilmselt tajume meie tänast aega igaüks erinevalt. Ühiskonnateadlased saaksid uuringupõhiselt kinnitada, missugused on meie aja olulisemad tunnusjooned. Mina piirdun siinkohal oma subjektiivse muljega. Minu jaoks on meie aja olulisemad tunnused pretensioonikus, tühisõnalisus, valikurohkus, klikkiv elulaad, vaimne nälg ja tänuvõimalus. Püüan neid nähtusi järgnevalt avada.