JÄRELVAADATAV JA LOETAV | Andres Parmas: öeldakse, et jänes šampust ei joo, ja ma otsustasin, et jänes ma ei ole
Teil on peaprokurörina otsa ees kaks silti: Isamaa mees – olete kuulnud parteisse – ja EKRE mees – sest Lavly Perling ei saanud peaprokuröriks jääda EKRE vastuseisu tõttu. Kummana end rohkem tunnete?
Mina tunnen ennast eesti mehena ning eeskätt juristi ja professionaalina. Ma ei ole poliitik, ma ei ole ei Isamaa, EKRE ega Keskerakonna mees. Koalitsioon otsustas minu kasuks, valitsus nimetas mind ametisse. Sobisin kõigile kolmele koalitsioonipartnerile – see ongi kogu minu poliitiline taust.
Isamaa erakonda kuulusite siiski hea mitu aastat, miks välja astusite?
Välja astusin selle pärast, et kandideerisin 2013 kohtunikuks, ja kohtunikud erakonda kuuluda ei tohi.
Miks te üldse erakonda astusite?
Olen vaadetelt konservatiiv, sellega väljendasin oma konservatiivset maailmavaadet. Olin erakonnas tavaline lihtliige, ühtegi ametisse ma seal ei kandideerinud. Olin lausa nii tähtsusetu liige, et kui Raivo Aeg tegi mulle ettepaneku riigi peaprokuröriks kandideerida, siis küsisin, kas sellest ei või tekkida probleemi, et olen Isamaaliitu kuulunud – ja talle tuli see üllatusena, ta ei teadnud sellest midagi.
Aeg astus erakonda pärast teie lahkumist, kas teda tundsite varem või mitte?
Temaga ei ole mul varem üldse mingit kokkupuudet olnud.
Poliitiline õhustik selle ametikoha ümber on olnud nii terav, et kujutan ette, Aeg võis teilt küsida nagu Jüri Ratas Kaimar Karult – saate ikka üldse aru, millesse end mässite? Kuidas ta teid ära rääkis?
Seda ta minult ei küsinud, aga keeruline poliitiline olukord ja kogu see asiotaaž ei tee iseenesest lihtsate ja huvitavate pakkumiste kaalumist kahtlemata kergeks. Ei saa öelda, et minister pidi mind ära rääkima. Ta küsis, kas ma oleksin valmis kandideerima, võtsin väikese mõtlemisaja. Mõtlesin siis asjad läbi – kas olen valmis tulema turvalisest kohtukabinetist välja ja seisma silmitsi tundmatute ohtudega. Öeldakse, et jänes šampust ei joo, ja ma otsustasin, et jänes ma ei ole.
Teil hoiavad praegu silma peal nii avalikkus kui ka erakonnad. Kumb tähelepanu on teile koormavam, tähenduslikum?
Ei saaks öelda, et üks oleks teisest tähenduslikum. Mõlemad on kahtlemata olulised. Küsimus ei ole ju selles, et ma peaksin kedagi rahuldama või kellelegi meeldima. Oluline on oma asja ajada hästi ja usaldusväärselt, et mõlema silmis ära teenida – kui mitte armastus, siis vähemalt lugupidamine.
EKRE poliitikud ei paista teist vaimustuses olevat. Mart Helme on teid kirjeldanud kui „karedat ja kandilist vennikest”. Mida EKRE saadikud teilt teiega kohtudes uurisid?
Nagu fraktsioonides ikka, küsimusi oli erinevaid ja päris palju. Uuriti täiesti normaalsete ja vajalike asjade kohta: rääkisime rahapesust, sellest, kas prokuratuuris võib esineda kallutatust. Väljendasin oma seisukohta selle kohta, mis võib olla kaasa toonud neid ilminguid või näiteid, mis on erakondi ja avalikkust häirinud. Jutuks tuli mitmeid õiguslikke küsimusi. Minule jäi sellest kohtumisest igati hea mulje. Mingisuguseid alatuid või kohatuid küsimusi ei esitanud mulle keegi.
Martin Helme on viidanud, et teie proovikiviks saab uurimise alustamine või mittealustamine VTA suhtes listeeriaskandaalis. On uurimise algatamist oodata?
Sellele küsimusele on mul täna võimatu vastata. Olen hetkel kahe tooli vahel, päriselt kohtunik enam ei ole, aga teenistuskohustusi riigi peaprokurörina veel täitma asunud ei ole. Mul puudub vajalik informatsioon, et sellele küsimusele vastata.
Olete ennast ekspressiivselt väljendanud Keskerakonna suhtes. Ei saa vastu panna kiusatusele see seisukoht ette lugeda: „Sõbrad, see on Keskerakond: kohukesed, korruptsioon igal tasandil, broilerluse üks kesksem taimelava, ebaaususe ja valelikkuse verstapost, võimetud enda väärtegusid omaks võtma ja sigatsemisest loobuma, Vene võimudega lipitseja”. Täpne diagnoos ju, miks te selle Facebookist ära kustutasite?
Aus vastus on see, et olen tõesti kunagi sellise postituse teinud, aga kuidas see minu ajajoonelt ära kadus, on ka mulle müstika. Ma ei tea, et oleksin selle kustutanud.
Süvariik või Zuckerberg?
Kes iganes. Ma saan aru, et selle vastusega astun ma samasse ritta Mart Laariga, kellel sai internet täis.
Te ei kustutanud postitust, see kadus ise ära?
See on kuhugi kadunud.
Te kohtusite ka Keskerakonna fraktsiooniga. Nemad selle postituse pärast lärmama ei hakanud?
Lärmama ei hakanud keegi. Meil oli ka sellest postitusest juttu. Ütleme, et see sõnakasutus ei olnud kõige õnnestunum.
Vastupidi, see on päris täpne.
(Naerab.) Eks igal inimesel ole oma arusaamad ja eelistused. Ma ei ole kunagi varjanud, et liberaalid ei ole minu eelistus – ei Keskerakonna ega Reformierakonna näol, olen vaadelt konservatiiv. See postitus ei olnud ka mõeldud avalikkuse jaoks, nagu seda on juba peaaegu poolteist kuud tiražeeritud. See oli minu mõtteavaldus kinnisel kontol, mis ei ole avalikult kättesaadav.
Te ei tegutse sel kontol ka oma nimel all. Miks?
Edaspidi ma väldin ma oma kontol üleüldse teatud teemade üle arutlemist arvestades positsiooni, mida mul tuleb täita. Kuna ma ei taha omada esinduskontot, nagu paljudel avaliku elu tegelastel on, siis ongi parem uudishimulikke pilke eemal hoida.
Kuivõrd üldse saata endale peaprokuröri ametis isiklikke arvamusavaldusi lubada?
No sellepärast ma seal kontol enam sedasorti küsimusi ei käsitlegi.
Kas te olete aru saanud, miks Lavly Perling EKRE-le ei sobinud?
EKRE on oma seisukohti selles asjas väljendanud. Ma ei leia, et peaksin nende seisukohtadega diskuteerima hakkama. Ma olen selle lihtsalt teadmiseks võtnud. Koalitsioon tegutseb konsensuse alusesel, ühele koalitsioonipartnerile tundus, et see ei ole hea, kui Perling jätkab – siis on nii.
Ühte tahaksin selgituseks öelda. See ei puuduta mitte Lavly Perlingu isikut, vaid peaprokuröri institutsiooni kui sellist. Praegu on Eestis võimalik, et kui peaprokuröri ametiaeg lõpeb, siis saab ta jätkata ka teisel ametiajal. Mulle tundub olevat hea plaan see, et peaprokurör saab tegutseda ainult ühe ametiaja. Võib-olla võiks ametiaeg olla pikem kui viis aastat. See aitaks vältida poliitiliste tõmbetuulte kätte jäämist ja ka seda, et inimene tahab tagasivalimise ootuses kellelegi meeldida või vältida keerulisi küsimusi.
Muide, kas siis kohtuniku amet peaks olema eluaegne?
Jah. Eluaegne amet on kohtunikele üks viimaseid garantiisid, mis neil peale palga on veel üldse alles jäänud. Eripensionid ja pikem puhkus on kadunud. Eluaegne ametissenimetamine on kohtunike puhul kriitilise tähtsusega nende sõltumatuse säilitamise huvides. Kohtuniku amet nõuab teinekord ebapopulaarsete otsuste tegemist, julgust minna vastuollu poliitikute ja ühiskonna soovidega. Selle tagamiseks on vaja, et kohtunik ei peaks kartma selle pärast, mis saab tema ametikohast näiteks kuue kuu pärast.
Edgar Savisaar saab vastse kohtuotsuse taustal taas kinnitada, et ta on puhas nagu prillikivi. Üksainus kohtualune sai tingimisi karistuse, teised väljusid kohtusid puhaste kätega. EPL leidis juhtkirjas, et see on prokuratuuri tegemata töö. Teie hinnang?
Tegemist on esimese astme kohtu lahendiga, mille puhul ei ole valmis veel isegi kohtu motiveeritud otsus. Kohtu põhjendused ei ole täies mahus veel teatavaks saanud. Seetõttu on vara rääkida sellest, mida võib prokuratuur olla valesti teinud. Juhtivprokurör Taavi Pern on kinnitanud, et selle vaidlusega minnakse edasi ning maakohtu otsus ringkonnakohtus vaidlustada.
Põhiseaduse mõtte järgi peab kohtupidamine olema avalik, ometi on see ajakirjanduse jaoks järjest enam suletud. On see tendents, mida viimastel aastatel on võinud täheldada, teie hinnangul õigustatud?
Ei saa öelda, et kohtumenetlus oleks järjest suletum. Vastupidi, hoopis avalikkuse pealetung kohtumõistmisele on olnud palju suurem. Kohtupidamise avalikkus on klassikaliselt tähendanud seda, et kohtuistungile võib kohale tulla, see on avalik. Igaüks võib kuulata, mis kohtuasja peetakse ja kuidas.
Varem võis ajakirjandus kohtuprotsesse ka kajastada.
Probleem on selles, et tehnika areng võimaldab kohtusaalist edastada otsereportaaži. See on hoopis midagi muud kui need võimalused, mis on klassikaliselt avaliku kohtupidamise juures olnud. See on problemaatiline. Kui räägime pikematest kohtuasjadest, siis ei ole enam võimalik kohtupidamist jätta kohtusaali, kus pooled saavad kohtu ees segamatult ja mõjutamatult tõendid välja tuua ning neid arutada. Kui tunnistaja on ütlused andnud ja need ilmuvad viie minuti pärast kuskil portaalis, siis järgmine tunnistaja ei tule kohtusse enam puhta lehena.
Nii et teie arvates on kajastamise keelamine õigustatud?
Otsereportaažide mittevõimaldamine on vältimatu, et tagada erapooletut ja ausat kohtumõistmist.
Mati Alaveri kohtuasja materjalide salastamine on õigustatud või mitte?
Mul on väga raske mõista, miks neid materjale peetakse vajalikuks salajas hoida. Seda ütlen kõrvalvaatajana, tuleb rõhutada.
Rahapesu ja majanduskuriteod saavad teie prioriteediks. Rahapesu kriminaalasja vedav Marek Vahing läks aga isapuhkusele. Ikka veel pole teada, kes asub tema asemel seda vedama?
Tänase seisuga ei ole mul teavet, kes võiks asjaga tegelema hakata. Kindlasti see inimene aga 170 prokuröri hulgast leitakse. Menetlusega tegeletakse kahtlemata edasi.
Olen teie väljaütlemistest aru saanud, et tõenäoliselt muutub prokuratuuri pressikonverentside korraldamise kord. Mida täpsemalt silmas peate?
Ma ei pea silmas mitte seda, et avalikkusega suhtlemise kord vajaks muutmist. Selle kohta kehtib peaprokuröri juhis, mis on juba üle kümne aasta vana, pärit üle-eelmise peaprokuröri ajast. See juhis on üldjoontes igati adekvaatne. Prokuratuur suhtleb avalikkusega ausalt ja on avalikkusele avatud, aga pooleliolevate, eriti algusjärgus menetluste puhul tegutseb prokuratuur avalikkusega suheldes pigem reaktiivselt, mitte proaktiivselt. See on oluline süütuse presumptsiooni tagamiseks, et mitte sildistada inimesi, kelle suhtes menetlustoiminguid läbi viiakse.
Olete viidanud ka, et prokuratuur võib hakata vabandust paluma inimestelt, kellele riik on ülekohut teinud. Kas vabandust paluda võidaks näiteks Venno Loosaarelt, kes on kurtnud, et tema lapsed ei julge tema avalikuks saanud pedofiiliakahtlustuse pärast enam kooli minna, või Peeter Helmelt, kelle kahtlustuse lekkimise asjus viisid prokuratuur ja ka PPA läbi isegi uurimise, mis küll kuhugi ei viinud – eeldusel, et need asjad ei jõua süüdistuse või süüdimõistmiseni?
Neid konkreetseid juhtumeid, millega ma olen kursis vaid meedia vahendusel, on keeruline adekvaatselt kommenteerida. Aga mida öelda saab: see ei pruugi olla prokuratuur, mille kaudu on saanud teatavaks informatsioon, et keegi on kuriteos kahtlustatav või talle on esitatud süüdistus. Kui see info on muude allikate kaudu saanud meediale teatavaks ja meedia küsib kommentaari, siis on elementaarne, et prokuratuur ei saa valetada ja öelda, et nemad ei tea midagi. Teiseks, piiratud ulatuses adekvaatse infomatsiooni väljaütlemine on vajalik ka selleks, et tõde ei moonduks. Kui prokuratuur ajaks sellistes asjades häma või keelduks kommentaaridest, et takistaks see meediaväljandeid ja avalikkust oma seisukohti kujundamast.
Kes siis võiksid olla need, kellelt prokuratuur on valmis vabandust paluma?
Mida ma sellega silmas pidasin: kui prokuratuur või laiemalt riik teeb vea, olgu siis hooletuse või riigi esindaja seaduserikkumise tõttu, millega ta kodanikku kahjustab – tema varalist sfääri või tema head nime –, siis on kohane, et riik palub vabandust. Väga võimalik, et seda tuleb teha avalikult.
