Urmas Reinsalu: roolimõrtsukas langetab oma valiku ise, temast ei tohi teha õnnetut abivajajat
Hanno Matto teeb mõrtsukast haige inimese, kellega peavad tegelema tohtrid. See on küüniline personaalse vastutuse ja süü ähmastamine.
Kui inimene on süüdiv, peab ta kandma karistust vastavalt teo raskusele. Kuriteod, mille tulemusena kaotavad kaasinimesed elu, peavad olema eriti karmilt karistatud.
Eriti jabur on väita, nagu mitmed "asjatundjad" on käsi ringutanud, et vangla inimese sõltuvust ei ravi. Ärge peljake, Eesti vanglasüsteemis on korralik sõltuvusravi süsteem. Lisaks ei ole vanglas ka lihtsalt võimalik neid sõltuvusi harrastada.
Karistusel on mitu eesmärki. Esiteks on see eripreventiivne ehk konkreetset süüdlast mõjutav. Ning selle mõjutuse osad on ühiskonna kättemaks, inimese kasvatamine niipalju kui see retsidiivse kurjategija puhul võimalik on ning samuti hoiatus kurjategijale hoiduda tulevastest tegudest. Kui ühe retsidiivse kuriteo eest on hoiatus liialt loid, õhutab see kurjategijat oma kuritegelikku käitumist jätkama.
Ühiskonna õiglustunne
Teine karistuse eesmärk on üldpreventiivne ehk heidutada kaasinimesi sellisest tegevusest muuhulgas ka karistuse pelus hoiduma. Mõlemal, nii üldpreventiivsel kui eripreventiivsel eesmärgil on moraalne mõõde: karistuspoliitika peab vastama ühiskonna üldisele õiglustundele.
Just õiglusega ongi vastuolus kurjategija kujutamine hoopis ravi vajava patsiendina. Küllap ta vajab ka ravi, aga see on osa karistusega kaasnevast meetmete komplektist.
Kui küüniliselt väita, et korduvate roolijoodikute karistuste määr ei oma tähtsust isiku edasises tegevuses ning karistusel pole muud eesmärki peale kasvatamise, siis unustame me ära inimese enese vaba tahte oma otsuste tegemisel. Siis olemegi saanud kriminaalpoliitika, kus inimene on ainult sotsiaalsete olude produkt, nagu Marx õpetas ja mitte inimene ise ei teinud valikut hea ja kurja vahel, vaid ühiskondlikud olud ehk odav viina hind, nagu Matto osundab. Ei ole vahet, kas juuakse Eesti või Läti viina, tähtis on, et inimene peab oma tegude eest vastust kandma.
Karistuspoliitika peab ennekõike silmas pidama nii mineviku kui tulevaste potentsiaalsete ohvrite huve. Seetõttu saigi karistusseadustikku sisse viidud põhimõte, et rängemate kuritegude puhul tuleb võimaldada ka ohvril või tema lähedasel inimesel anda arvamus karistuse kohta ning avaldada arvamust ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse kohta. Ka ohvril ja tema lähedasel, kui ohver on hukkunud, on õigus riigi kaitsele.
