Mõni aeg tagasi üllatas Rootsi peaminister Stefan Löfven nii omaenda kui naabrite avalikkust avaldusega, et vägivallatsevatel immigrandijõukudel pole midagi pistmist immigratsiooniga, vaid seda põhjustab majanduslik olukord, kuhu need inimesed on sattunud. Ja kui panna rootslased samasse olukorda, siis saate sama tulemuse, leidis Rootsi peaminister.
Ehk siis vägivalla. Tervitatav muidugi, et Rootsis kasvõi ümbertnurga üldse tunnistatakse, et immigrantide hulgas on kuritegevuse tase kõrgem ja et eksisteerivad sellised asjad nagu jõugud. Keerulisem on väitega, et „pange rootslased samasse olukorda ja te saate sama tulemuse". Mis või kes peaks rootslased samasse olukorda panema? Aga olgu, fantaseerime pisut. Venemaa ründab Rootsit ja vallutab selle. Sajad tuhanded rootslased põgenevad Saksamaale. Kas Rootsi peaminister tõesti usub, et nad moodustavad seal getod, nõuavad sakslastelt peavarju ja elatisraha ning kui seda on vähe, koonduvad jõukudesse ning hakkavad vägivallatsema?
Natuke ebatõenäoline, või kuidas. Kuid Löfvenist võib ka aru saada. Ta juhib ühiskonda, kus avalikku arvamust juba ammu kujundavad ideed ja jõud, mis on asunud põhjaliku enesepettuse ning enesehävituse teele, ja selle vastu ei saaks ükski peaminister, isegi kui väga tahaks. Ja pealegi on enesehävituse tee päris pikk, sest ressursse on kogutud mitusada aastat, mistõttu on alati võimalik ennast lohutada mõttega „homme ei juhtu midagi" ning jätkata vanas vaimus.
