Globaalse temperatuuri soojenemise tõttu on üheks kuumemaks teemaks saanud kliimamuutused. Täpsemalt sammud, mida ühiskond peab astuma moetermini „kliimatragöödia” vältimiseks. Euroopa Liit on ennast positsioneerinud ambitsioonika kliimapoliitika ülemaailmseks liidriks, meie maailmajao järjest kindlam eesmärk on jõuda sajandi keskpaigaks kliimaneutraalsuseni. Ka Eesti valitsus on läinud peavooluga kaasa ja deklareerinud oma toetust Euroopa Liidu ühisele suurele eesmärgile. Ent kui kõik suured lubadused on kõrgeimal poliitilisel tasemel välja hõigatud, peab järgnema keeruline, läbipaistev ja tõsine töö. Tuleb välja töötada seaduslik ja toimiv raamistik, mis meid ka reaalselt kliimaneutraalsuse eesmärgini viiks.
Keeruliste kliima-moeterminite aluseks on algkoolipingist tuntud loodusteaduslik kontseptsioon. Olemuselt järgib kliimaneutraalsuse saavutamine lihtsat matemaatilist valemit, mis peab vastama eeldusele: inimtekkelised kasvuhoonegaasid – seotud süsihappegaas = 0. Kasvuhoonegaaside heidet tekitavad praktiliselt kõik tööstuslikud, energeetilised või põllumajandustegevused: soojuselektrijaamades põlevkivist, maagaasist või turbast elektri ja soojuse tootmine, automootoris bensiini-diislikütuse põletamine ning loomapidamine ja põlluharimine.