Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck poetas kunagi mõttetera, et seadus olevat nagu vorst – mõlema puhul on parem mitte näha, kuidas seda tehakse. Uude faasi jõudnud Tartu võimutüli kinnitas, et sama võrdlus kehtib poliitika kohta tervikuna. See oli ka ilmselt halvim tagajärg, mille andis Keskerakonna muidu kukalt kratsima ja isegi muigama panev siseheitlus.
Miks peaks keegi enam uskuma, et poliitikat on võimalik teha ka heaga? Viis, kuidas Keskerakonna Tartu piirkonna juhatuse esimees Jaan Toots hakkas kangutama abilinnapea Monica Randa, meenutas halvematel puhkudel maffiaperekonna arveteklaarimisi. Käiku näis minevat toores jõud, mille ainus argument oli „mina tahan”. Ühtegi muud põhjendust, ühtegi reaalset etteheidet Ranna tööle ei esitatud kordagi. See-eest kostis noomitusi: mis õigusega keeldub abilinnapea partei diktaadile allumast?
Kõige suurem süü lasub Jaan Tootsil, kes oma isikliku ego pärast kahjustas tõsiselt usku demokraatia toimimisse.
Paraku on sellel, kuidas üks erakond oma siseasju korraldab, märksa laiem kõlapind kui isiklikel vastuoludel mõnes suvalises mittetulundusühingus. Eriti kehtib see siis, kui tegu on võimul oleva parteiga.
Tekib ju loogiline kahtlus: mis toiduahelate pärast tegelikult võideldakse? See süvendab automaatselt tunnet, justkui tehtakski poliitikat a priori ebaausalt, isikliku kasu nimel. Tootsilikud jõuvõtted süvendavad lootusetust: jagagu mõni kandidaat, linnaametnik või poliitik mis tahes lubadusi, viimaks võidab ikka tugevama õigus. Toots oma taraanitaktikaga kahjustas usku demokraatiasse märksa rohkem kui õiguslikkusele rõhunud Rand.
Tõsise hoobi sai ka Keskerakonna usaldusväärsus. Kuidas sa tantsid tangot partneriga, kes ühel hetkel sisemiste vastuolude tõttu su kõrval kokku variseb? Sellise partneriga luurele ju ei läheks. Kui meenutada, et Tartu konflikti käidi peenhäälestuseni lahendamas lausa peaminister Jüri Ratase tasemel, tekib juba üsna tõsine küsimus valitsuspartei sisemise küpsuse kohta.
Küllap on õige, et Tartus lõppes anomaalia, kus riigi tasandil mustvalgelt vastasleerides istuvad erakonnad mängisid piirkondlikku mõistuseabielu. Sel vorstil polnud pärast eemaletõukavat taina kokkusegamist enam mingit maitset.
