Külastajal kulub selle läbimiseks vaevalt kümme minutit.
Kuid see on painav teekond.
Iga samm mööda rongirööpaid, mis viisid üle miljoni mehe, naise ja lapse kohutavasse surma, toob teravalt teadvusse inimkonna hävitava suutmatuse ära hoida nii paljude süütute inimeste massilist hukkamist. Aga ka meie kõigi ülisuure vastutuse selle eest, et midagi sellist enam kunagi ei korduks. Sõnad mälestusmärgil on mällusööbivad: „Kajagu selle koha meeleheide igaveseks hoiatuseks inimkonnale."
Tänavu tähistame Auschwitzi vabastamise 75. aastapäeva. Euroopas ja kogu maailmas toimub arvukalt mälestusüritusi, mis annavad meile olulise võimaluse avaldada austust kuuele miljonile juudile ja paljudele teistele, kelle natsid nende rahvuse, identiteedi või veendumuste pärast tapsid. Võimaluse mõelda holokausti ja selle senini tuntavate tagajärgede üle meie ühiskondades.
Võimaluse öelda: me mäletame.
Kuid ainult mäletamisest ei piisa. 23. jaanuaril Jeruusalemmas toimunud viiendal holokausti foorumil andsid Euroopa Komisjoni president, Euroopa Ülemkogu eesistuja ja Euroopa Parlamendi president edasi meie kindla sõnumi: „Kõik ELi liikmesriigid on üksmeelselt veendunud, et mis tahes vormis rassismile, antisemitismile või vihkamisele ei ole Euroopas kohta, ning me teeme kõik endast oleneva, et neid ära hoida."
Euroopa Liit on juba teinud üsna palju. 16 ELi liikmesriiki on juba heaks kiitnud antisemitismi esialgse määratluse, mille töötas välja Holokausti mälestamise rahvusvaheline ühendus ja mis on oluline ühine lähtekoht antisemitismi tuvastamiseks ja sellega tegelemiseks kõigis selle vormides.
Liigseks rahuloluks aga põhjust ei ole. Rünnakud juutide vastu on kahjuks sagenenud. Euroopa juutide seas hiljuti läbi viidud ulatuslikus uuringus osalenutest iga kolmas ütles, et on kogenud vaenulikku suhtumist seoses juudi rõivaste või esemete kandmisega avalikkuses.
