Siim Kallas: koalitsioonil ei ole pensioni teise samba kaotamiseks rahvamandaati
Radikaalse majandusliberaali südant soojendavad rahandusministri ultraliberaalsed vaated. Nimelt ütles minister pensionireformi seaduse esimesel lugemisel, et on igaühe enda asi, kuidas ta vanaduseks ennast kindlustab ja raha kogub.
Ideed, et riik ei peaks üldse vastutama inimeste vanaduskindlustuse eest, arutati ka taasiseseisvunud Eesti algusaegadel. Siiski leiti, et selleks pole ühiskond (mis oli liberaalsetele ideedele väga vastuvõtlik) valmis ja riik ei saa vanade inimeste kindlustamist jumala hooleks jätta.
20 aastat tagasi oli võimul isamaa juhitud valitsus, mida on peetud väga uuendusmeelseks, ja põhjendatult. Selle valitsuse töögrupp töötas välja Eesti pensionisüsteemi projekti. Sellesse gruppi kuulusid Lauri Lepik sotsiaalministeeriumist, Veiko Tali rahandusministeeriumist, peaministri nõunik Kersti Kaljulaid, sotsiaalminister Eiki Nestor ja rahandusminister Siim Kallas.
Meie eesmärk oli luua Eestis pensionikindlustus, mis oleks jätkusuutlik, mis ei sõltuks poliitilisest heitlikkusest ja mis oleks isereguleerivalt seotud majanduskasvuga.
Kõige tähtsam taotlus oli – luua pensionikindlustus, milles inimesed, kes on tööperioodi jooksul panustanud rohkem, saanud rohkem palka, maksnud rohkem sotsiaalmaksu, saaksid ka rohkem pensioni.
Nendele eesmärkidele vastas kõige paremini kogumispensioni idee, millega osa pensioniks kogutud rahast anti pensionäride eraomandisse.
Tolleaegsetes vaidlustes oli keskseks küsimuseks, milline peab olema riikliku pensioni (milles kesksel kohal oli ja on nõukogulik tööstaaži arvestamine) ja sissetulekutele vastava ja inimese omanduses oleva kogumispensioni vahekord.
Liberaalne tiib (reformierakond ja Isamaa) soovisid, et kogumispensioni osa oleks suurem ja riiklik osa väiksem, sotsiaaldemokraadid ja neid selles küsimuses toetanud Keskerakond olid vastupidisel seisukohal.
