Peeter Raudsepp ütleb oma muusikavaliku kohta nii:

Morton Feldman „For Bunita Marcus”
Üle tunni aja kestev minimalistlik klaveriteos, kus väljendub XX sajandi süvamuusika kogu ilu – nüansside aeglane vaheldumine justkui ülimonotoonses kulgemises. Kogemus, millest me tavaliselt hoidume ehk ängist saab ilu.

Beethoven Große Fuge Op 133
Saksa helilooja viimaseid teoseid, kus klassikaline muusikakaanon on viidud lõhkemise ääreni. Pärast seda tundub enamus rokkmuusikat haleda imitatsioonina.

Miles Davis „Bitches Brew”
Parim jazz, kus improvisatsioon, elutunnetus ja professionaalsus teeb aistitavaks vabaduse erinevad mõõtmed.

Ultima Thule „Aed”
Nüüd juba puhas nostalgia, aga samas ka kristalliseerunud elamus Eestist. Rääkides lihtsates asjadest, aga tehes seda hingestatud meloodiaga, on see lugu tervikuna lähedane Juhan Liivi parimatele luuletustele.

Michelle Gurevich - Fatalist Love
Iroonia ja ausus ühes komplektis. Aitab üksindusest üle saada ja enda surelikkuse üle muiata.

Bernard Herrmann, filmi „Taxi Driver” muusika
See muusika on parim koos filmiga. Üks linn – New York – ja üks ajastu – seitsmekümnendad – on siin leidnud täiusliku väljenduse. See oli veel aeg, kus filme tegid režissöörid ja stsenaristid, mitte produtsendid. Kui üks muusika on poliitiline, siis on see see.

Krystian Zimerman - Beethoven – Neljas klaverikontsert
Lihtsalt meisterlik esitus Zimermanilt. Kui miski sümboliseerib tegelikke euroopalikke väärtusi, siis see esitus.

J. S. Bach „Golbergi variatsioonid”
Täpselt enam ei mäleta, aga oli vist nii, et Bach kirjutas need klaverivariatsioonid oma tööandjale, et see saaks neid kuulates peavalu leevendada. Leevendavad praegugi ja ka teisi valusid.

Glenn Branca – Esimene sümfoonia „Tonal Plexus”
Punksümfoonia, minu esimene kokkupuude avangardse muusikaga kaheksakümnendate lõpust.