Esimene uudis rääkis holokausti mälestuspäevast Jeruusalemmas. Ma ei arva, et suudan lõpuni mõista juutide ajalugu ja kannatusi, aga tean, kui oluline on juutidele holokausti mälestamine. Seepärast nõustun nende inimestega, kes on väga kriitilised Eesti riigijuhtide suhtes, kuna ei peetud vajalikuks (või võimalikuks) osaleda Jeruusalemmas Auschwitzi koonduslaagri mälestustseremoonial.
Olen korduvalt käinud Yad Vashemi holokausti muuseumis, alguses suursaadikuna, seejärel välisministrina. Yad Vashhemi muuseum ei ole külastamiseks kerge koht. Ekspositsioon algab suure sildiga „Klooga" ja pika koridori kahele poolele on pandud välja esemed, mis leiti Kloogalt pärast natside lahkumist. Seda on valus vaadata - kammid, mänguasjad, kirjad - esemed, mis on kuulunud Eestis hukatud konkreetsetele inimestele ja jäävad neid alatiseks meenutama.
Holokaust ja küüditamine
Mul ei lähe kunagi meelest hukkunud lastele pühendatud tuba. See on väga sünge osa juutide ja Iisraeli riigi ajaloost. Ma tean, et ei ole õige võrrelda inimeste ja rahvaste kannatusi ning ikkagi võrdlen ma holokausti repressioonide ja küüditamistega, mis tabasid meie inimesi. Need on traagilised lood, mis puudutavad konkreetseid inimesi, keda tuleb mäletada ja austada.
Mäletan ka puud, mis on istutatud Yad Vashemi aeda tänutäheks Uku Masingule, kirjanikule ja õppejõule, kes varjas ja päästis teise maailmasõja ajal juute Eestis. Ka see on ajalugu - üksik, aga jõuline valgusekiir sünges ajaloos. Kahju, et Eesti riigijuhid ei saa aru, et me ei saa loota arusaamisele oma ajaloo või julgeoleku olukorra kohta, kui me ei austa teiste riikide ajalugu ja julgeolekut. Kurb oli näha, et seekord jäi „Eesti tool" tühjaks ja kurb on tunnistada järjekordset välispoliitilist lühinägelikkust.
Tehing üle rahva pea
Teine uudis puudutab president Donald Trumpi „sajandi tehingut" Lähis-Idas. Vaatasin üleeile õhtul CNN-is, kuidas endaga erakordselt rahulolev Trump tutvustas Valges Majas „sajandi parimat ja põhjalikumat Lähis-Ida rahuplaani, mida maailm on kunagi näinud." Tema kõrval seisis sama rahulolev Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu.
See pilt oleks olnud mõistetav, kui küsimuse all oleks olnud Iisraeli ja USA suhted, kui rahuplaaniga oleks otsustatud Iisraeli ja USA rahvaste saatuse üle. Aga rahuplaan puudutab nii juute kui palestiinlasi. Paraku ei olnud ligi 5 miljoni palestiinlase esindajaid Valges Majas. Neid ei kaasatud kõnelustesse ja „sajandi tehing" lepiti kokku nende selja taga. Nende samade palestiinlaste selja taga, kelle hoovile pidavat rahuplaan tooma rahu, rikkuse ja õnne.
Välisministrina oli mul võimalus kohtuda nii peaminister Netanyahu kui president Maḩmūd Abbāsiga. Nendel kohtumistel sai mulle selgeks, kui sügav on vaen ja kui raske on leida mõlemale poolele sobivat rahumeelset lahendust. Ometigi ei ole see õigustus ühest poolest jõuga üle sõitmiseks. Kasvõi sellel lihtsal põhjusel, et palestiinlastel on võimatu leppida lahendusega, millesse neid ei ole kaasatud. See on neile alandav ja solvav ning president Abbās ongi „sajandi rahuplaani" juba välja naernud.
Pimesi takkakiitmine
Paratamatult kerkib küsimus, mille poolest on USA ja Iisrael paremad ajaloost tuntud riikidest, kes otsustavad tagaselja teiste rahvaste saatuse üle? Antud juhul ei ole asi isegi rahulepingu sisus, mis võib sisaldada mõistlikke sätteid. Küsimus on selles, et kokkulepe tehti ühte osapoolt kaasamata.
Vaatasin CNN-i ja mõtlesin, mis tunne oleks meil, kui ühel päeval näeksime CNN-is pilti, kus riigid X ja Y tutvustavad plaani, mis on nende arvates parim Eesti riigile ja Eesti rahvale, kuid mis on koostatud eestlasi kaasamata?
Taaskord pani Trump oma soologa keerulisse olukorda Euroopa liitlased, sest ka nende jaoks trumpas vildakas protsess üle sisu.
Loodan, et Eesti valitsusel ja välisminister Urmas Reinsalul jätkub seekord julgust olla USA suhtes kriitiline. Liitlassuhted ei tähenda pimesi takka kiitmist, liitlassuhted tähendavad ausust ja julgust avaldada oma arvamust.
