Mida see teaduslik kommunism endast kujutas, ei oskagi kirjeldada. Õppurite jaoks oli oluline suhteliselt arusaamatute faktide pähe tuupimine, õppejõu elukauge jutu viisakalt ära kuulamine, katsed seminaris endast usutavat muljet jätta ja lõpuks eksamil positiivne hinne saada. Hämaraks jäi see, kas õppejõud ise sai aru, mida ta meile õpetab.
Sellest niinimetatud teadusest on mul meeles kaks tõika. Esiteks see, et riigieksamil sain pileti, mille esimene punkt käskis rääkida Karl Marxi noorusest. Laulsin nagu linnuke, sest paar päeva enne eksamit käisin endast soliidsema mulje jätmiseks juuksuris. Tol ajal olid juuksuri juures alati pikad järjekorrad ja ooteaja sisustamiseks loeti lauakesele asetatud ajakirjandust. Kuna rahvast oli palju, olid kõik huvitavamad ajalehed-ajakirjad juba endale lugejad leidnud. Minule oli jäänud vaid „Eesti kommunisti" praktiliselt puutumata number ja selles pikk lugu Marxi igapäevaelust, juudi päritolust, isa tahte vastastest filosoofia ja kirjanduse õpingutest Bonni ülikoolis, kihlusest ja abielust rikka paruni tütrega ning veel palju väheolulisi fakte selle mehe elust. Millegipärast on see jura mul ka nüüd, 42 aastat hiljem selgelt meeles.
