Nii lahtise tekstiga juttu rääkisid inimesed harva, tegevpoliitikud avalikult mitte kunagi.

Kuid mitte see ei jahmatanud mind, vaid hoopis viis, kuidas kõneleja seda tegi. Agu ei olnud seda tehes kuivalt või kalkuleerivalt poliit-tehnoloogiline, ka mitte kibestunud või küüniline. Pigem kuulsin sõbralikult iroonilist, inimesi ja protsesse sisuliselt kirjeldavat ülevaadet, mis oli veidi akadeemiline, ent ometi elav ja mõistev. Selline, mis suutis keerulist olukorda kirjeldada viisil, mis oli huvitav ja sundis sind päriselt kaasa mõtlema.

Liikudes ajas edasi ja mõeldes meie koostöö peale Rahvusringhäälingu nõukogus viimasel kolmel aastal, siis tollane analüütilisus ja mõtteselgus saatis Agut päris viimase ajani. Ta kandis ringhäälingunõukogu järjepidevust edasi kõige positiivsemal moel. Mitte leides põhjuseid midagi mitte teha (kuigi neid oli pea alati olemas) vaid olles reeglina konstruktiivne ja tulevikku-vaatav, samas suutes need uued mõtted elegantselt siduda varasemate otsustega.

Sellisena sündisid paljud otsused paremad ja täpsemad ning tema autoriteeti tunnistasid nii eri tausta ja motiividega nõukogu liikmed kui tegevjuhid.

Loomulikult oli neil koosolekutel sageli tuliseid arutelusid, lausa vaidlusi. Kuid päris sageli oli just Agu see, kes suutis pakkuda lahenduse, mis vältis hääletajate teravat jagunemist vaid jõudis kas konsensuse või vähemalt selge häälte-enamuseni.

Usutavasti tunnevad sellise Agu ära paljud tema tuttavad, õpilased ja sõbrad.

Tema ise pidas oma tööd ringhäälingunõukogus väga oluliseks ja seda sooja pühendumust jääme me kauaks meenutama ja mäletama.

Aitäh Sulle.

Erik Roose

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid