Mari-Vivian Ellam: praegune valitsus on nagu Sõnajalad – laulda ei oska, aga plaate ostetakse

Sattusin hiljuti hilinemisega vaatama Saara Kadaku, Lenna Kuurmaa ja vendade Piuside paroodiat ansambel Sõnajalad laulust.

Kohtunike hinnangust koorus ühehäälne arusaam, et midagi teist nii naeruväärset, ebaprofessionaalset ja hirmsat on raske leidagi. Ometi me räägime ansamblist, mille kassetid on olnud läbi aegade Eestis ühed müüduimad. Ilmselgelt on siin midagi, mida on raske mõista, ja üllataval kombel näib, et Sõnajalgade fenomenil on palju ühist ka praeguse valitsusega: mõlemad on Eestis nii armastatud kui ka vihatud, mõlema edu (püsimajäämine) on seletamatu, ennustamatu ja paneb suure osa inimesi mõistmatuses pead vangutama.

Tahumatus

Mäletan end lapsepõlves Sõnajalgade kassetti kuulamas ja mõtlemas, et nende hääleväristamine on veider ja isegi mina laulaksin paremini. Ka meie valitsus on poliitiliselt vähemalt kolmandiku jagu tahumatu: see, kuidas nad räägivad, sekkuvad võõrasse valdkonda, väljendavad asjatundmatust, tekitab võõristust. Mitte poliitiline kultuur, vaid lausa kultuuritus, ütleks nii mõnigi asjatundja. Neil ei ole ilus „lauluhääl” ja kohati „ei pea nad viisigi”, aga laulavad kõva häälega ja kogu südamest ning kuuljaid jagub jag isegi plaksutatakse.