Ambitsioonis kui sellises pole iseenesest midagi laiduväärset, kuid alati ei õigusta eesmärk vahendeid – eriti kui räägime pedagoogist, kes peaks õpilastele olema eeskujuks mitte ainult teadmistes, vaid ka käitumises.
Lugedes Eesti Päevalehe artiklit Somelari vendetast õpetajate liidu ja Margit Timakovi vastu, jääb kõrvaltvaatajale selgusetuks, mis on sellise kampaania eesmärk. Meisterõpetaja tiitlit nii vaevalt võidaks. Kas soovib Somelar selliste võtetega tõsta osalt õpetajate liiduga konkureeriva MTÜ Õpetajate Koostöökoja avalikku profiili? Oponendi ja kolleegide organisatsiooni maine avalik mustamine vaevalt siinkohal kellelegi au teeb. Peale selle kinnitab säärane käitumine paratamatult Somelari sobimatust meisterõpetajaks, mis enam ei tundu niivõrd konflikti algpõhjuse, kuivõrd pigem ajendina.
Kuna Somelar on võtnud isikliku taktika, siis Margit Timakovi endise õpilasena võtan siinkohal samuti vabaduse jagada isiklikku kogemust kooliajast – õppetundi, mis Somelaril eeskujuliku õppurina ehk saamata jäi. Küllap aitab see juhtum ka lugejal teha järeldusi (minu jaoks siiani ja edaspidi) õpetaja Timakovi isikuomaduste ja õiglustunde kohta.
