Kalev Kallemets: peale tuumajaama pole ainsatki varianti, kuidas tagada Eesti varustatus elektriga

Käesoleva aasta seisuga ongi Eestis juba sisuliselt toimunud põlevkivist elektri tootmise lõpp kui seitsmest võimalikust katlast töötab vaid üks. CO2 hind on seejuures veel vaid 24,4€/t.

Teades, kuidas uusi sektoreid nagu kütte-ja transpordisektorid lisatakse Euroopa emissioonikaubandusse, saavutamaks 2050. aastaks süsinikneutraalsus, pole kahtlust, et lähema 10 aasta jooksul CO2 hind 40-50€/t juurde tõuseb.

Kaks kolmandikku elektrist on Eesti 2020. aasta alguskuudel pea pidevalt importinud, sest tuulikute koguvõimsus on meil vaid 300MW, tarbimine aga jääb 1000-1500MW piiresse. Kuigi lumise asemel on olnud tuuline talv, on jaanuari-veebruari koormustegur siiski 47%. 2018. aasta keskmine oli 28,5%. Seep see tuulikute häda on, et õnneks või õnnetuseks ei ole õues kogu aeg torm ja elektrit saab ainult siis, kui taevataadil tuju on.

Seda võluvitsa pole veel paraku leitud, kuidas gigavatt-tunde tõhusalt ja soodsalt salvestada. Patareid on kallid ja sobivad võrgureguleerimiseks vaid mõne sekundi vältel. Vesinik on energiasalvestina põnev, kuid pole veel ühtki üle 10MW projekti, mis vesinikku toodaks.

Venemaa elekter lõpeb