Üks asi, mis neid eristab tavalistest inimestest, on usk numbritesse. Õigemini, see pole usk, vaid arusaam, et kui isiklikud eelarvamused erinevad praktiliselt kinnitust leidnud numbritest, tuleb usaldada valemeid. Numbrid võivad näidata tõde seal, kus tunded segavad maailma või tuleviku nägemist.
Aga mind ümbritsevad teistsugused inimesed ka. Inimesed, kes vaatavad minevikku ja hindavad selle põhjal mingi sündmuse tõenäosust. Kusjuures, valdavalt on neil õigus. Aga neil ei olnud õigus 2008-2009, neil ei ole õigus globaalse soojenemise võimalike mõjude ja neil ei ole õigus koroonaviiruse praeguse leviku juures.
Ei ole õigus, sest selliseid kriise ei ole meie silmad enne näinud, on mõningaid paralleele kaugest minevikust, aga see on numbrite ja valemite territoorium. Numbrid ütlevad lihtsalt ja karmilt, et kui sinu ümber ei ole hetkel inimesed kergelt hirmunud, peaksid sa olema väga hirmunud, sest vajalikke asju ei tehta ja see tähendab võimalikke väga karme valikuid tulevikus.
Itaalia arstid ütlesid, et oleks tagantjärele pidanud kõike vähemalt nädal varem tegema. Ka kogu riigi karantiini panekut. Saksamaa ja Prantsusmaa on homme sama kaugel, kui oli nädal tagasi Itaalia.
Väike ülereaktsioon aitab hoida rahu tegeliku kaose keskel, kuna oled hirmu läbi elanud, ei lange paanika ohvriks. Meil ei ole vaja paanikat, meil on vaja plaane ja kõik, mida avalik kommunikatsioon meile riigi ja linna poolt räägib, süvendab vaid mu veendumust, et otsuseid ei tehta numbrite baasil või ei julgeta seda välja öelda. Otsustajad vaatavad isiklikku minevikku ja see on viga. Mida siis teha? Vaatame koos, mida teised on teinud ja mis on töötanud:
Vaja on laiu meetmeid
Koroonaviiruse puhang ei ole vaid meditsiiniline kriis. Meil on vaja tervishoiupoliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid meetmeid, kui siseriiklikku levikut takistada tahame. See tähendab, et kuulama ei pea mitte vaid ainult arste ja virolooge, aga ka poliitikuid ja ettevõtjaid, kes teavad, mille arvelt tekitatakse ressursse elude päästmiseks või kuidas logistika, tarneahelad ning majandus toimivad.
Sest arst ei saa ravida, kui tal pole ravimeid, mida ei ekspordita kas poliitilistel või majanduslikel kaalutustel. Ta ei saa ravida, kui ravimid ei jõua kohale, sest laevad ei liigu või sadam on karantiinis. Ta ei saa ravida, kui inimene lahkub karantiinist tööle, sest muidu kaotab üüritud või pangalaenuga ostetud elukoha. Arst ei saa ravida, kui ta ei tea, kes on nakatunud, kuna pole antud korraldust laialdaseks testimiseks, või kui me lihtsalt ei suuda piisavalt inimesi testida. *Eesti suudab praegu ööpäevas teha vaid 60 koroonaviiruse testi.*
Viiruse leviku katkestamises või kiiruse alandamises on olnud edukad need riigid, mis on tegutsenud.
Taiwani edulugu
Taiwan ennetas. Kohe kui selgus, et kõrge riskiga viirus on levimas Wuhanis, seati sisse reisipiirangud, alustati avaliku ruumi desinfitseerimisega ja viidi sisse kehatemperatuuri kontroll. Seda kõike tehti enne, kui nakatunute hulk jõudis 10-ni. Taiwan pani ka koolid ja lasteaiad kinni ja avas need osaliselt pärast seda, kui oli selgunud, et väikeste laste oht nakatumiseks on madalam, kui arvasid. Kooli sulgemise mõte lisaks laste endi kaitsmisele on ühiskondlike kokkupuutepunktide vähendamine. Isegi siis, kui üks perekond haigestub, ei levi haigus 700 kaasõpilase kaudu edasi.
Ka Hong Kong seadis sisse liikumispiirangud ja sulges kõik koolid aprillini. Nad testivad ka kõiki välja selgitamata hingamisteede haigusse või kopsupõletikku nakatunuid. Sama teevad Singapur ja Taiwan. Hong Kong otsustas ka igale residendile maksta 1150€, et need majanduslikest põhjustest lähtuvalt ei otsustaks meditsiinilisi ettevaatusabinõusid nagu karantiin õõnestada. Samas saab neid trahvida või vangi panna, kui rikuvad reegleid.
Nii Taiwan kui Hong Kong said väga kõva õppetunni koroonaviiruse lähedalt sugulaselt SARS-ilt. Pärast seda muutus maskide avalik kandmine, väga tihe kätepesu ja pisikute levitamise vastased praktikad kultuuri osaks. Sedasorti ettevaatlikkus on neid ka praegu päästnud, lisaks avaliku ja erasektori tegevusele.
Aga meie?
Jõuame tagasi Eestini. Kuigi võimulolijatelt peaks nõudma palju rohkem, ei ole viiruse leviku ärahoidmine vaid riigi või kohaliku omavalitsuse juhtide asi. Haiguspuhangu vältimine on meie kõigi asi, me kõik saame teha midagi, et riskid oleksid väiksemad. Aga mis see midagi on?
1) Võtma karantiini ja suurte ürituste vältimist tõsiselt. See tähendab nii seadusmuudatusi, et sisuliselt ei oleks võimalik vaid soovitusi jagada, ja saaks rikkujaid ka karistada või isoleerida, aga tähendab ka kõigi avalikus ruumis toimuva üle vaatamist. Kas see on hädavajalik, kas saab edasi lükata, kui riskantne on vanemate inimeste ühisvaatused kinos jne.
Võib juhtuda, et sarnaselt PERH-ile lükkavad edasi või jäetakse ära paljud konverentsid, peod, spordiüritused jne, sh ka majanduslikel põhjustel, kuna pole piisavalt osalisi. Riikliku keelu osas on Euroopas Šveits pannud piirangu 5000 inimese juurde, ja Saksamaa minister teinud ettepaneku kõigi üle 1000 osalisega ürituste keelustamiseks. Linnavalitsus peaks siin olema väga kiirelt reageeriv, sest siseriikliku leviku tuvastamisel võib ka 1000 inimest olla kaugelt liiga suur, praegustes kriisipiirkondades ei lasta poodides inimestel isegi järjekorras lähemal kui meeter-poolteist seista.
2) Koolid ja avalikud asutused, ning ühistransport. Kõikjal peaks olema desinfitseerimine, juhid ja hädavajalikud ametnikud kaitstud isikukaitsevahenditega, sh maskidega. Koolimajade osas, kui on võimalik õppetöö viia internetti, tehkem seda. Mida tuleks kindlasti vältida, on vanavanemate kasutamine lapsehoidjatena ühisel mänguväljakul kümnete teistega. Vanad inimesed on suur riskigrupp ja uuringud on näidanud, et lapsed levitavad nakkusi, ka koroonaviirust. Koolimajade sulgemine on väga suur samm, aga vanematele tekitatava "lastehoiukohustuse" juures ei ole see mitte kaasnäht, vaid teadlik eesmärk, eraldada vähemalt üks vanem töistest nakkusvõimalustest, nii kontoris kui teel sinna. See võib olla vajalik, nii ebamugav kui see ka esmapilgul ei tundu, ja see on eelnevalt aidanud epideemiad peatada.
3) Aus tulevikukommunikatsioon. Praegused trendid viitavad, et nii Prantsusmaa, Saksamaa kui Hispaania vähemalt üksikud piirkonnad kui mitte kogu riigi tasemel jõuavad Itaalia karantiinis olevate aladega sama nakatumistasemele lähemate nädalate jooksul. Kas see tähendab veel karantiine, turismipiiranguid, impordi ja ekspordi häireid, või "vaid" majanduslangust koos kaasneva kahjuga, saame näha.
Küll aga ei saa vaid lootma jääda, et me naaberiigid jäävad puutumata ja meil õnnestub kriis üle elada ilma suuremate muutusteta. Tuleb olla aus, isegi kui meditsiinilised riskid ei realiseeru, on sotsiaalne ja majanduslik mõju peaaegu vältimatu.
Riigi majanduslik abi
See tähendab ka majanduslike meetmete välja töötamist, ajutise toe andmist turismi ja majutussektorile, aga võib-olla ka transpordi või idu-ettevõtetele, sest ohtu võivad sattuda väga hea tervisega firmad, kes aastaid korralikult makse maksnud ja edaspidigi seda teeks, kui lühiajaline likviidsuskriis ületatud. Näiteks Tallink, aga ka Estravel, Radisson jne, mis omakorda võib tähendada koondatuid, maksevõimetuid ja raskustesse sattunuid. Pankade laenukriteeriumid võivad aga globaalse majanduskriisi tekkides olla palju kättesaamatumad, mistõttu riik võib olla sunnitud sekkuma.
Lisaks firmadele tuleb rääkida töötajatest. Ei saa olla nii, et suurimale reederile tehakse kompensatsioonipakett tulemata jäänud turistide tõttu, aga viiruse pärast tellimuste vähenemise tõttu sissetuleku kaotanud töölised jäävad ilma autodest ja kodudest. Sarnaselt Hong Kongile peame aitama inimesi, kui Euroopas ja/või Eestis üldiselt läheb väga halvasti, sest majanduslik mõju on siis nagu igapäevane oktoobritorm.
Meditsiinilises osas tähendab see inimeste jaoks päriselt kultuurimuudatuste jõustamist, alustades tänavale sülitamisest ja avalikust köhimisest, kuni haiguspäevade hüvitamiseni esimesest, mitte neljandast või üheksandast päevast alates. See tähendab heakorraeeskirjade muutust, aga ka lihtsalt inimlikku lähenemist, ühiselt võimaliku riski teadvustamist.
Millal matad vanaema?
*Kes selle kõige eest maksab?* Me kõik maksame, kas surmade, maksude või ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimega. Aga see on parem kui katastroofiline levik, kus risk vanaema ja vanaisa matusteks ei ole 10 või 20 aasta pärast, vaid mõne kuu pärast. Kus uue organi saanud või nõrga immuunsusega sugulane pole enam meiega. Kus haiglate ülekoormuse tõttu jääb ravimata infarkt, sest abi ei saa üldse või ei jõua enam õigeks ajaks. Hiinas surid ka 30 aastased arstid, ja jääda ellu kahjustatud organitega, nagu on paljud praegu elus hoitavad, ei ole ka ülemäära rõõmustav perspektiiv.
Niisiis, teeme ära! Nõuame riigilt ja Tallinnale, et need teeksid oma osa, ja oleme ise palju ettevaatlikumad avalikus ruumis. Aitame teisi, eriti riskigruppides olijaid ja ei räägi paanikast, vaid plaanidest, kuidas viiruse levikut takistada. Igaüks ja üheskoos.
