POLIITKOLUMNIST | Yoko Alender: kõigepealt tuleb koroona ees ületada hirm
Kahe kuu jooksul on maailmas juhtunud niimõndagi, kujunenud on olukord, mida võiks nimetada "perfektseks tormiks"1. Kliimamuutustest tingitud metsapõlengud ühel pool maakera, üleujutused teisel, sõjad eskaleerumas, miljon pagulast Euroopa piiril, järsud põhiseaduse muudatused Venemaal, naftasõda, börsid vabalanguses, alanud majanduskriis ja muidugi koroonaviirus, mis neist ohtudest ehk ihule kõige lähedamal, kõige käegakatsutavam (sõna otseses mõttes).
Eestiski on tänaseks COVID19 viiruse tõttu kujunenud hädaolukord. Meie argielu on tuntavalt häiritud, koole suletakse, üritusi jäetakse ära. Isegi kui lähiringkonnas ei ole keegi haige, tunneme õigusega muret. Samas on õigus neil, kes ütlevad, et paanikaks ei ole põhjust, paanika ka kindlasti ei aita. Mis aitab?
Sellises olukorras on vaja otsustajatelt selgeid, üheseid ja adekvaatseid sõnumeid. Olulisim roll on siiski spetsialistidel ja ametnikel, kes saavad anda vajalike käitumisjuhiseid nii poliitikutele kui ühiskonnaliikmetele laiemalt. Neid juhiseid tuleb meil kõigil enda ja teineteise huvides tõsiselt võtta.
Vaadake kliimat
Perfektne torm, viitab aga sellele, et korraga toimivad mitmed halvad tuuled. Selleks, et mõista sõdade põhjuseid, tuleb omada häid ja põhjalike teadmisi ajaloost, majandusest ja poliitikast. Üsna kindlalt võib väita, et muutuva kliima tingimustes oht nii looduskatastroofideks kui ühiskondlikeks pingeteks pigem suureneb ja jõuab ilmselt ka üha füüsilisemalt siia maakera muidu üsna turvalisesse nurka. Kliimamuutustest tingituna suurenevad konfliktid, majandus ja ühiskonnad on surve all.
Esialgu on enamuse eesti inimeste jaoks tegemist vaid hüpoteetiliste ohtudega, võimalike tulevaste kannatustega, reaalset füüsilist kahju on kannatanud vähesed. Siiski on põhjust küsida, kuidas sellises olukorras käituda, kui tundub, et kõik muutub peadpööritava kiirusega. Kuidas kohaneda selliste olukordade ja ohtudega inimesena, vaimsel tasandil, kuidas säilitada kaine mõtlemine, tasakaalukus ja võime tõhusalt tegutseda? Kuidas teha vahet ärevusel, mis on tavapärane ja meile eluliselt vajalik seisund ja hirmul, mis pärsib ja paralüseerib?
Ärevus on loomulik nähtus, hetkil, mil peame minema läbi elu kitsaskohtade. Hirm tekib siis, kui me ei taha reaalsusele otsa vaadata, eitame ärevust, eitame edasi liikumist, justkui tõmbume kerra ja ajame okkad välja - nii takistab hirm meil edasi liikumast. Aitab vaid see, kui vaatame hirmule otsa, tõdeme, et jah, on raske, aga kuidagi saame edasi minna. Ka seagripp oli 2009 aastal pandeemia, aasta jooksul suri Eestis umbes 20 inimest, siiski saime lõpuks sellest jagu. Hirm ja usaldus välistavad teienteist, ehk siis hirmu puhul tuleb leida eneses teadmine ja usaldus. Usaldus enda, oma lähedaste ja elu enda vastu. Sellest on rääkinud ilusti katoliiklik munk David Steindl-Rast, vaadake tema kosutavat esinemist hiljutisel mindfulnessi konverentsilt.
Hirmu loome endale ise
Hirm tekib teadmatusest ja meie loomuomasest kalduvusest ise asju teadmiste asemel ettekujutustega vürtsitada, äärmustesse laskumisest ja sageli ka ärevusse kinni jäämisest, või vasutpidi nende tunnete endale keelamisest. Tänase olukorra kontekstis kirjutas ärevusest ja sellega toime tulemisest hästi psühholoog ja mindfulness'i koolitaja Helena Väljaste. Soovitan tema lugu lugeda ja tema soovitusi jälgida.
Hirm idanaabri ees on eestlastesse ajalooliselt justkui sisse kodeeritud. Ka praeguseid arenguid jälgides, olgu selleks impeeriumimeelset autoritaarsust tugevdavad muudatused Venemaa põhiseaduses või nende tegutsemine suhetes Ukraina, Valgevene või Türgiga tunduda hirmutavad. Faktiliselt aitab vaid teadmine, et Eesti ei ole üksi. Meie oleme NATO ja see loeb. Riskid kaaluvad kasud üles. Meil on palju spetsialiste, kes olukorda monitoorivad, nende analüüse tasub huvilistel ikka jälgida, aga eelkõige usaldame jätkuvalt NATO ja Eesti enda kaitsevõime heidutusefekti.
Ka midagi head
Mida me aga praktilises elus teha saame, et piirata nakatumist ja ennetada koroonaviiruse raskeid tagajärgi? Hügieen, kodus püsimine, kui võimalik. Mõelgem ka läbi, kes lähikonnast kuuluvad kõige enam riskigruppi: eakamad lähedased, sugulased, sõbrad, kellel on kroonilisi haigusi - helistagem neile, selgitagem olukorda, vastakem küsimustele ja kui võimalik, saab ehk neile ka nädala, paari toiduvaru ukse taha viia. Märgakem enda ja teiste muret, ärevus ja stressi. Jagagem muret rahulikult. Hoidkem end ja teineteist.
Võib-olla on selles raskes olukorras, nagu ikka tavaliselt igas halvas ka midagi head - oleme sunnitud pöörama pilgu endasse, võtma aega ja tõesti hoolima ja hoolitsema, enda ja oma lähedast eest. Ehkki peame teatud mõttes hoidma füüsiliselt distantsi, hoiame kokku, usaldame end, teinetest ja oma riiki, et koos saame hakkama. Usaldame elu.
"Poliitkolumnist" on sari, kus võtavad laupäeviti sõna erakondade naispoliitikud.
