On reedene päikeseline pärastlõuna Edela-Prantsusmaal Toulouse'i lähistel. Sooja on 16 kraadi ringis ja tavaliselt on sellise ilmaga ja sellisel kellaajal meie pisikese linnakese ainuke laste mänguväljak lapsi ja nende vanemaid täis. Praegu on mänguplats aga tühi. Veel kolmapäeval kostis sealt jooksvate ja turnivate laste rõõmukilkeid. Ma ei tea, kas see on lihtsalt juhus ja nädalavahetuse algul on väikeste lastega pered ehk sõitnud kõik kuhugi maale ja loodusesse või on toimunud mingi nihe prantslaste üldises ohutajus.
Neljapäeva õhtul nimelt pidas president Macron televisioonis kõne hetkeolukorra kohta. Väga tõsisel toonil. Mõned olid arvanud, et ta teatab Prantsusmaa üldisest karantiini panekust, või et lükkab selle nädala lõpus toimuvad kohalikud valimised edasi, mõned presidendi suhtes kriitilisemad arvasid, et sealt tuleb suur hulk tühja sõnamula.
Mina olin üsna skeptiline ootuste ja lootuste suhtes, aga natuke lootsime koos prantslasest kaasaga, et kuulutatakse välja üldkarantiin nagu Itaalias, kuigi selle elluviimise vajadust on siiani valitsus millegipärast eitanud. "Elu peab edasi minema," põhjendati.
Tööandja haiguslehest keelduda ei tohi
Niisiis teatas president, et valimised siiski toimuvad, kuna see on demokraatliku riigi oluline osa (isegi kui meil on selline epideemia), aga esmaspäevast pannakse kinni kõik sõimed, lasteaiad, koolid, ülikoolid. Samuti palutakse firmadel lasta töötajaid teha nii palju kodutööd kui võimalik. Kui lastele hoiuvõimalust pole ja töötaja ei saa kodust tööd teha, saab töötaja võtta haiguslehe 14 päevaks ja seda mitte arstilt vaid otse töökohast ja tööandja ei saa keelduda. Meditsiinipersonali lastele lubab riik tagada minimaalse lastehoiu võimaluse.
Lisaks toetab riik rahaliselt nende sektorite firmasid ja töötajaid, mis juba praegu kahju kannatavad (ürituste korraldamine, turism, toitlustus, transport), ettevõtted saavad oma märtsis makstavad maksud maksta hiljem jne. President rõhutas inimestevahelist solidaarsust ja vastutustunnet nii enda kui teiste tervise suhtes.
Riiki aga karantiini ei panda. Meelelahutusasutused tunduvad lahti jäävat. Ühistransport jääb sõitma, metroo nagu tavaliselt, busside sõidutihedust võidakse vähendada.
Alles poolel teel
Peale kõnet kommententeeris mu kaasa napisõnaliselt: "Oleme vaid poolel teel neis asjus, mida peaks tegema." Hästi, saime mõningaid asju selgemaks, kuid nii minul kui paljudel teistel kohalikel on ikka palju küsimusi ja selgusetus, mis konkreetsemalt toimuma hakkab. Paljud ootavad, et piirid kinni pannakse, tahetakse ka üldkarantiini, samas on jätkuvalt neid, kes ikka veel arvavad, et ühest suurest sääsest on tehtud väike elevant ja jätkavad oma elu nii nagu midagi ei olekski teisiti. Lihtsalt käsi on hakanud ehk tihedamini ja seebiga pesema. Kas tõesti on selleks vaja koroonaviirust, et inimesed elementaarsest hügieenist lugu hakkaks pidama?
Töötan ühes rahvusvahelises keeleõppefirmas inglise keele õpetajana ja meie klientideks on peamiselt täiskasvanud, professionaalid eri firmadest. Kuna Toulouse ja selle satelliitlinn Blagnac on lennukitootja Airbusi "kodu" ja muidu ka Euroopa aeronautikakeskuseks, siis on meie klientideks ka palju Airbusi töötajaid.
Meie firma näiteks otsustas, et jäävad klientidele avatuks, samas võimaldatakase Skype'i kaudu tunde neile, kes kohale ei saa tulla. Loodan isiklikult ka seda võimalust kasutada, sest arvan, et praeguses olukorras ei peaks me tundide viisi näost-näkku kohtuma kümnete võimalike nakatunutega, kui on olemas kaasaegne tehnoloogia. Samuti on Airbus ise alles otsustamas, milliseid ümberkorraldusi oma töötajatele teha. Arvutitega töötavate kontoritöötajatega on lihtsam, aga mida teha otseselt tootmises osalejatega...
Airbus on ju omaette maailm, lisaks peakorterile ja kümnetele kontorihoonetele on siin tohutult hangaare, mis on suured maa-alad hõivanud, ja seega on ka tuhandeid töötajaid, kelle tervist peab hoidma ja elu-olu korraldama. Ja töötajate tervisega Airbus mängida ei taha, nagu ütles mu kaasa, kes ka lennukitööstuses töötab.
Köhitakse nagu ennegi
Kuigi Prantsusmaa nakatunute numbrid on lähenemas juba 3000-le ja surnuid on hetkeseisuga 61, oli veel sel nädalal avalikus ruumis rahulik, ühistransport oli rahvast täis, maske näha ei olnud, köhiti-aevastati ka nagu ikka, kes kattis oma suu, kes mitte. Transpordis ja televiisoris küll regulaarselt mängitatakse teadaandeid, mis manitsevad ettevaatlikusele ja korralikele hügieeniharjumustele, aga mõnedele indiviididele ei mõju see kuidagi.
Lisaks pole muutunud ka midagi prantsuse ühiskonna olulise elemendi - boulangerie ehk pagaripoe - puhul. Veel paar päeva tagasi toimis ühes pagaripoes, kus tihti käin, kõik ikka endist viisi: katmata leivad-saiad avariiulitel, kust müüa selle võtab sama käega, millega ta raha klientidelt vastu võtab, vahepeal köhatab, mässib siis saia keskkoha ümber paberi ja ongi sai kojukandmiseks või restoranipidajale lauale panemiseks valmis.
Prantsuse oma Saaremaa
Kui Eestis imestatakse nüüd, et kuidas oli võimalik lasta Milaanost tulnud võrkpalluritel mängida Saaremaal, siis Prantsusmaal on ka sarnane faux-pas võtta. Nimelt paar nädalat tagasi, kui häirekellad Põhja-Itaalias juba korralikult kolisesid, lubasid Prantsuse võimud tulla 3000 Torino jalgpallifännil Prantsusmaa suurlinna Lyoni oma klubile kaasa elama. Kohalike seas tekitas see tohutut nördimust ja hämmeldust, aga mäng peeti ja bussidega saabusid tuhanded rõõmsad fännid, kes ehk pärast mängu ka kohalikku olustikku nautisid.
Mulle endale tundub, et Prantsusmaa valitsus on väga aeglaselt reageerinud sellele, mis tegelikult toimub. Viimased nädalad on näidanud, et vaid nende koolide sulgemisega, kus haigestunuid on leitud, ja haiguselevikuga kogukondade igapäevatoimingute piiramisega seda viirust ohjata ei saa. Seda tunnistas ka president. Mu kaasa arvates on hea, et president rääkis rahvaga tugeva sõnumi kaudu, aga et rahvas ise peaks ka rohkem hoolikam olema ja avalikus kohas käivad haiglased inimesed maske kandma.
Nii nüüd vaatamegi ja ootame, mis saama hakkab. Kanname oma igapäevahügieeni eest hoolt, oma kaheaastasele tütrele üritame ka karmimaid hügieenireegleid seletada ja näidata (kuigi tulutult), rahva seas käime nii vähe kui võimalik, ostame toidu interneti teel ja loodame, et Prantsuse tervishoiusüsteem, mis niigi tavaolukorras on meedikute väitel alarahastatud ja personalipuudusega (mille tõttu ka meedikud sageli streigivad) peab sellele koormusele kuidagi vastu. Reservist plaanitakse kutsuda tööle tagasi need arstid, kes on vähem kui viis aastat tagasi pensionile läinud või lihtsalt arstitöö lõpetanud, ja meditsiinitudengid peaksid ka kaasa aitama.
Kui Prantsusmaa reageerib minu meelest aeglaselt, siis kiirema reageeringu näitena tooksin Tšehhi, kus ise kunagi pikemat aega ka elasin ja seetõttu siiani sealse rahvaga sidet hoian. Üle kümne miljoni elanikuga Tšehhis oli vaid mõnikümmend juhtu, kui valitsus andis juba tugevaid signaale selle kohta, mis juhtub, kui inimesed erireeglitest kinni ei pea.
Tšehhis on viiruse levitamine kuritegu
Näiteks, kui avastatakse, et 14-päevases koduses karantiinis inimene karantiini rikub, siis võidakse teha märkimisväärse summa ulatuses trahv. Samuti otsustas Tšehhi sulgeda koolid veel siis, kui nakatunuid oli kõvasti alla saja. Hetkel kehtib Tšehhis keeld tšehhidel riigist välja sõita (vaid piiritaguse töö puhul võib) ja välismaalastel riiki siseneda (v.a juhul, kui ollakse Tšehhi alaline elanik), on ka piirangud restoranide lahtioleku aegadele, keelatud on üle 30 inimesega kogunemine, ujulad ja muud spordikeskused on suletud ning koroonaviiruse levitamist võib hakata käsitlema ka kui kuritegu. Samas kojujäävate laste ajudel ei lasta ka päris puhkusele jääda, nimelt hakkab Tšehhi televisioon näitama kodus olevatele koolilastele rohkem haridusliku sisuga saateid. Sotsiaalmeediast näen, et mu sealsetel tuttavatel selliste piirangute vastu midagi pole, mõistetakse, et on hädaolukord ja tuleb see asi ära taluda.
„Koroonakogemus" on rubriik, kus toome teieni teiste riikide kogemusi viirusega võitlemisel. Kui elad mõnes välisriigis ning sooviksid oma kogemusi - ja mõtteid - jagada, kirjuta arvamus@epl.ee!
